Estonian Bible: Acts

1:1 Esimese raamatu, Teofilos, ma kirjutasin kõigest sellest, mida Jeesus algusest peale tegi ja õpetas

1:2 selle päevani, mil Ta võeti üles pärast seda kui Ta Püha Vaimu läbi oli andnud käsu Apostlitele, keda Ta oli valinud,

1:3 kellele Tema ka pärast Oma kannatamist oli mitme tõestusmärgiga Ennast näidanud elavana, neile ilmudes nelikümmend päeva ning neile rääkides Jumala riigist.

1:4 Ja kui Ta nendega koos oli, keelas Ta neid Jeruusalemmast ära minemast, käskis aga oodata Isa tõotust, „mis teie,” ütles Tema, „olete kuulnud Minult.

1:5 Sest Johannes ristis veega, aga teid peab ristitama Püha Vaimuga mitte kaua pärast neid päevi!”

1:6 Siis küsisid Temalt need, kes olid kokku tulnud, ning ütlesid: „Issand, kas sa sel ajal jälle ehitad Iisraelile kuningriigi?”

1:7 Tema ütles neile: „Teile ei sünni teada aegu ega hetki, mis Isa Omas meelevallas on määranud;

1:8 aga te saate Püha Vaimu väe, Kes tuleb teie peale, ja peate olema Minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kõigel Juuda- ja Samaariamaal ja maailma otsani!”

1:9 Kui Ta seda oli öelnud, siis tõsteti Ta üles nende nähes ja pilv viis Ta nende silme eest ära.

1:10 Ja kui nad vaatasid üksisilmi taeva poole, kuidas Ta ära läks, vaata, siis seisid nende juures kaks meest valgeis riideis,

1:11 ja need ütlesid: „Galilea mehed, miks te seisate ja vaatate üles taeva poole? See Jeesus, Kes teilt üles võeti taevasse, tuleb samal kombel kui te nägite Teda taevasse minevat!”

1:12 Siis nad läksid tagasi Jeruusalemma mäelt, mida kutsutakse Õlimäeks ja mis on Jeruusalemma lähedal ühe hingamispäeva teekonna maad.

1:13 Ja kui nad olid jõudnud linna, siis nad läksid ülemisse tuppa, kus nad olid asumas, Peetrus ja Jakoobus ja Johannes ja Andreas, Filippus ja Toomas, Bartolomeus ja Matteus, Jakoobus, Alfeuse poeg ja Siimon Selootes ja Juudas, Jakoobuse vend.

1:14 Need kõik olid alati ühel meelel üheskoos palves naistega ja Maarjaga, Jeesuse Emaga, ja Jeesuse vendadega.

1:15 Neil päevil tõusis Peetrus vendade seas üles — rahvast aga oli koos umbes sada kakskümmend isikut — ning ütles:

1:16 „Mehed, vennad, täide on pidanud minema Kirjasõna, mis Püha Vaim on ette kuulutanud Taaveti suu kaudu Juuda kohta, kes hakkas juhiks Jeesuse kinnivõtjaile.

1:17 Sest ta oli arvatud meie sekka ja oli saanud selle ameti osaliseks.

1:18 Aga tema hankis enesele põllu ülekohtu palgaga, ja kui ta ülepeakaela alla kukkus, lõhkes ta keskpaigast ja kogu ta sisikond vajus välja.

1:19 Ja see on saanud teatavaks kõigile Jeruusalemma elanikele, nõnda et seda põldu nende oma keelemurdes hüütakse Akeldaamaks, see on Verepõlluks.

1:20 Sest Psalmide raamatus on kirjutatud: „Tema elamu saagu tühjaks ja ärgu olgu selles elanikku, ja tema ülevaatajaamet saagu teisele!”

1:21 Sellepärast peab nüüd üks neist meestest, kes on käinud ühes meiega kõige selle aja, mil Issand Jeesus meie juures käis sisse ja välja,

1:22 alates Johannese ristimisest kuni selle päevani, mil Ta meilt võeti üles, saama Tema ülestõusmise tunnistajaks ühes meiega!”

1:23 Ja nad seadsid üles kaks meest: Joosepi, keda hüütakse Barsabaseks, lisanimega Justuseks, ja Mattiase.

1:24 Ja nad palvetasid ning ütlesid: „Sina, Issand, kõikide südametundja, näita meile, kumma neist kahest Sina oled valinud

1:25 saama selle tunnistuse ja Apostliameti koha, millest Juudas ära astus, et minna oma paika!”

1:26 Ja nad heitsid liisku nende kohta; ja liisk langes Mattiasele, ja tema arvati nende üheteistkümne Apostli juurde.

2:1 Ja kui nelipühapäev kätte tuli, olid kõik ühes paigas koos.

2:2 Ja taevast sündis äkitselt kohin, otsekui oleks kange tuul puhunud, ja täitis kõik koja, kus nad istusid.

2:3 Ja neile ilmus nagu lõhestatud tulekeeli, ja need langesid üksikult igaühe peale nende seast.

2:4 Ja nad kõik said täis Püha Vaimu ja hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida.

2:5 Aga Jeruusalemmas oli elamas juute, jumalakartlikke mehi kõigist rahvaist taeva all.

2:6 Kui nüüd see hääl tekkis, tuli rahvahulk kokku ja kohkus ära, sest igaüks kuulis neid rääkivat oma keelemurret.

2:7 Ja nad hämmastusid kõik ja panid imeks ning ütlesid üksteisele: „Vaata, eks need kõik, kes räägivad, ole Galilea mehed?

2:8 Kuidas me siis kuuleme igaüks oma keelemurret, mille sees me oleme sündinud?

2:9 Meie, partlased ja meedlased ja eelamlased ja kes elame Mesopotaamias, Judeas ning Kapadookias, Pontoses ja Aasias,

2:10 Früügias ja Pamfüülias, Egiptuses ja Küreene-poolses Liibüas, ja siin asuvad roomlased, juudid ühes nende usku pöördunutega,

2:11 kreetalased ja araablased, kuidas me kuuleme neid rääkivat meie omis keeltes Jumala suuri asju?”

2:12 Nad kõik olid hämmastunud ja kahevahel ning küsisid üksteiselt: „Mis see küll peaks tähendama?”

2:13 Aga teised irvitasid ning ütlesid: „Nad on täis magusat viina!”

2:14 Siis Peetrus astus esile ühes nende üheteistkümnega, tõstis oma häält ning seletas neile: „Juuda mehed ja kõik teie, Jeruusalemma elanikud, see olgu teile teada ja pange tähele mu sõnu!

2:15 Ei ole need sugugi, nagu te arvate, joobnud, sest see on kolmas päevatund;

2:16 vaid see on, mis on öeldud prohvet Joeli kaudu:

2:17 „Ja viimseil päevil sünnib, ütleb Jumal, et Ma valan Oma Vaimu kõige liha peale! Ja teie pojad ja tütred hakkavad ennustama, teie noored mehed näevad nägemusi, ja teie vanemad uinuvad unenägusid nähes!

2:18 Ja neil päevil Ma valan Oma Vaimu Oma sulaste ja ümmardajate peale ja nemad ennustavad;

2:19 ja Ma annan näha imesid ülal taevas ja tunnustähti all maa peal, verd ja tuld ja suitsusambaid!

2:20 Päike muutub pimedaks ja kuu vereks, enne kui tuleb Issanda päev, suur ja auline!

2:21 Ja sünnib, et igaüks, kes appi hüüab Issanda nime, pääseb!”

2:22 Iisraeli mehed, kuulge neid sõnu: Jeesuse Naatsaretlase, Mehe, Kellest Jumal andis tunnistuse väe ja imede ja tunnustähtedega, mis Jumal tegi Tema läbi teie seas, nõnda nagu isegi teate,

2:23 Tema te olete, kui Ta Jumala määratud otsusel ja etteteadmist mööda oli loovutatud teie kätte, ülekohtuste käte läbi risti naelutanud ning tapnud;

2:24 kuid Jumal on Tema üles äratanud, päästes Teda surma valudest, sest ei olnud ju võimalik, et surm oleks Teda kinni pidanud.

2:25 Sest Taavet ütleb Tema kohta: „Ma pean Issandat alati oma silma ees, sest Ta on mu paremal pool, et ma ei kõiguks!

2:26 Sellepärast rõõmutseb mu süda ja mu keel ilutseb, ja mu ihugi võib hingata lootuses!

2:27 Sest Sina ei jäta mu hinge surmavalda ega lase Oma Püha näha kõdunemist!

2:28 Sa annad mulle teada elutee, Sa täidad mind rõõmuga Oma palge ees!”

2:29 Mehed, vennad, olgu lubatud teie peavanemast Taavetist lausa öelda, et ta on surnud ja maha maetud ja tema haud on meie juures tänapäevani.

2:30 Et ta nüüd oli prohvet ja teadis, et Jumal temale oli vandega tõotanud seada tema ihusoost järglase tema aujärjele,

2:31 siis ta rääkis ette nähes Kristuse ülestõusmisest, et Tema hinge ei jäeta surmavalda ja et Tema liha ei näe kõdunemist.

2:32 Selle Jeesuse on Jumal surnuist üles äratanud; selle tunnistajad oleme meie kõik.

2:33 Et Ta nüüd Jumala parema käe läbi on ülendatud ja on Isalt saanud Püha Vaimu tõotuse, siis on Tema selle välja valanud, nõnda nagu te nüüd näete ning kuulete.

2:34 Sest Taavet ei ole läinud taevasse, aga tema ütleb: „Issand on öelnud minu Issandale: istu Minu paremale käele,

2:35 kuni Ma panen Su vaenlased Sinu jalajäriks!”

2:36 Kindlasti teadku nüüd kogu Iisraeli kodakond, et Jumal on teinud Tema Issandaks ning Kristuseks, Selle Jeesuse, Kelle te risti lõite!”

2:37 Aga kui nad seda kuulsid, läks see neil südamest läbi ja nad ütlesid Peetrusele ja teistele Apostlitele: „Mehed, vennad, mis me peame tegema?”

2:38 Aga Peetrus ütles neile: „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse pattude andekssaamiseks, ja siis te saate Püha Vaimu anni.

2:39 Sest teie ja teie laste päralt on see tõotus ja kõikide päralt, kes on kaugel, keda iganes Issand, meie Jumal, kutsub Enese juurde.”

2:40 Ja veel paljude muude sõnadega tunnistas ja manitses ta ning ütles: „Laske endid päästa sellest pöörasest soost!”

2:41 Kes nüüd vastu võtsid tema sõna, need ristiti, ja nõnda lisati sel päeval nende juurde ligi kolm tuhat hinge.

2:42 Aga nemad jäid alati Apostlite õpetusse ja osadusse ja leivamurdmisse ja palvetesse.

2:43 Aga igale hingele tuli kartus; ja palju imesid ja tunnustähti sündis Apostlite läbi.

2:44 Aga kõik need, kes uskusid, olid üheskoos ja kõik, mis neil oli, oli neil ühine.

2:45 Omandi ja vara nad müüsid ära ja jagasid, mis saadi, igaühele sedamööda, kuidas keegi vajas.

2:46 Ja nad viibisid iga päev ühel meelel pühakojas ja murdsid leiba kodasid mööda ja võtsid toidust ilutsemise ja siira südamega,

2:47 kiites Jumalat ja leides armastust kõige rahva juures. Aga Issand lisas iga päev nende ühendusele juurde neid, kes päästeti.

3:1 Aga Peetrus ja Johannes läksid pühakotta palvusele, mida peeti üheksandal tunnil.

3:2 Ja üks mees, kes oli emaihust alates halvatu, toodi sinna. Ta pandi iga päev pühakoja ukse ette, mida hüütakse Ilusaks, ande paluma pühakojas käijailt.

3:3 Kui see nägi, et Peetrus ja Johannes tahavad minna pühakotta, palus ta neilt andi.

3:4 Siis Peetrus ühes Johannesega vaatas temale otsa ning ütles: „Vaata meie poole!”

3:5 Tema jäi teraselt neile otsa vaatama, oodates, et ta neilt midagi saab.

3:6 Aga Peetrus ütles: „Hõbedat ja kulda mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle: Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel, tõuse üles ja kõnni!”

3:7 Ja ta haaras kinni tema paremast käest ja aitas ta üles. Ja sedamaid said tema jalapöiad ja luupeksed tugevaks;

3:8 ja ta kargas üles, seisis ja kõndis, ja läks ühes nendega pühakotta sisse, kõndides ja hüpates ning Jumalat kiites.

3:9 Ja kõik rahvas nägi teda kõndivat ja Jumalat kiitvat.

3:10 Nad tundsid tema, et ta on seesama, kes oli istunud kerjamas pühakoja Ilusa värava ees, ja nad panid seda väga imeks ja olid hämmastunud sellest, mis temale oli sündinud.

3:11 Aga kui halvatu, kes oli terveks saanud, käis Peetruse ja Johannese kannul, jooksis kõik rahvas kokku nende juurde nõndanimetatud Saalomoni võlvitud hoonesse ja oli ärevil.

3:12 Kui Peetrus seda nägi, hakkas ta kõnelema rahvale: „Iisraeli mehed, miks te panete seda imeks või miks te üksisilmi vaatate meie peale, otsekui oleksime meie oma väe või vagadusega selle pannud kõndima?

3:13 Aabrahami ja Iisaki ja Jaakobi Jumal, meie esiisade Jumal, on austanud Oma sulast Jeesust, Kelle te ära andsite ja salgasite Pilaatuse ees, kui see tegi otsuseks Teda vabaks lasta.

3:14 Te salgasite ära Püha ja Õige ja palusite, et teile mõrtsukas vabaks antaks.

3:15 Te tapsite elu Ülima juhi, Kelle Jumal on surnuist üles äratanud; selle tunnistajad oleme meie.

3:16 Ja usu läbi Tema nimesse on Tema nimi teinud tugevaks selle, keda te näete ja tunnete; ja usk, mis tuleb Temalt, on sellele andnud täie tervise teie kõikide nähes.

3:17 Ja nüüd, vennad, tean ma, et te olete seda teinud teadmatusest nagu teie ülemadki.

3:18 Aga Jumal on nõnda lasknud täide minna, mis Tema kõigi Oma prohvetite suu kaudu on ette kuulutanud, et Tema võitu peab kannatama.

3:19 Sellepärast parandage meelt ja pöörduge, et teie patud kustutataks, et hingamiseajad tuleksid Issanda palgest

3:20 ja et Ta läkitaks teie jaoks määratud Kristuse Jeesuse,

3:21 Keda taevas peab pidama Enesele selle ajani, mil oma kohale asetatakse kõik, mis Jumal on rääkinud kõigi Oma pühade prohvetite suu kaudu maailma ajastust alates.

3:22 Sest Mooses on öelnud: „Ühe prohveti äratab teile Issand, teie Jumal, teie vendade hulgast, minu sarnase; Teda peate kuulama kõiges, mida Ta teile ütleb.

3:23 Ja peab sündima, et iga hing, kes seda Prohvetit ei kuula, kaotatakse ära rahva seast!”

3:24 Ja kõik prohvetid Saamueli ajast alates ja pärast seda, nii mitu kui neid on rääkinud, on ka ette kuulutanud neid päevi.

3:25 Teie olete prohvetite ja selle lepingu lapsed, mille Jumal tegi teie esiisadega, kui Ta Aabrahamile ütles: „Ja sinu soos õnnistatakse kõiki suguvõsasid maa peal!”

3:26 Teile kõigepealt on Jumal üles äratanud Oma Sulase Jeesuse ja on Tema läkitanud teie juurde teid õnnistama, kui te pöördute igaüks oma tigedusest!”

4:1 Aga kui nad rahvale rääkisid, astusid nende juurde preestrid ja pühakoja pealik ja saduserid,

4:2 ja nende meel oli paha, et nemad õpetasid rahvast ja kuulutasid surnuist ülestõusmist Jeesuses.

4:3 Ja nad pistsid käed nende külge ja panid nad vangi järgmiseks päevaks, sest oli juba õhtu.

4:4 Aga paljud neist, kes Sõna kuulsid, uskusid; ja meeste arv tõusis ligi viie tuhandeni.

4:5 Järgmisel päeval sündis, et rahva ülemad ja vanemad ja kirjatundjad tulid kokku Jeruusalemma,

4:6 ka ülempreester Annas ja Kaifas ja Johannes ja Aleksandros ja niipalju kui neid oli ülempreestri soost.

4:7 Ja nad lasksid nad ette tuua ning küsitlesid neid: „Missuguse väega või kelle nimel te tegite seda?”

4:8 Siis Peetrus, täis Püha Vaimu, ütles neile: „Rahva ülemad ja vanemad!

4:9 Kui me täna peame kohtus aru andma vigasele inimesele tehtud heateost ja Kelle läbi ta on terveks saanud,

4:10 siis olgu teile kõigile ja kogu Iisraeli rahvale teada, et Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel, Kelle teie risti lõite ja Kelle Jumal on surnuist üles äratanud, et Tema läbi seisab see siin teie ees tervena.

4:11 Tema on see kivi, mille teie, kojaehitajad, olete ära põlanud ja mis on saanud nurgakiviks!

4:12 Ja ühegi muu sees ei ole päästet; sest ei ole antud taeva all inimestele ühtki muud nime, kelles meid päästetakse!”

4:13 Aga kui nad Peetruse ja Johannese julgust nägid ja teada said, et nad on kirjatundmatud ja õppimatud mehed, panid nad seda imeks ja tundsid nad ära, et nad olid need, kes olid olnud Jeesusega.

4:14 Ja kui nad inimest, kes oli terveks saanud, nende juures nägid seisvat, ei olnud neil midagi öelda selle vastu,

4:15 vaid nad käskisid neid välja minna Suurkohtust, pidasid isekeskis nõu

4:16 ning ütlesid: „Mis me peame tegema nende inimestega, sest avalik ime on sündinud nende läbi ja on teada kõigile, kes Jeruusalemmas elavad, nõnda et me ei või seda salata.

4:17 Aga et seda laiemale ei levitataks rahva sekka, siis ähvardagem neid kõvasti, et nad enam ühelegi inimesele ei räägiks sel nimel!”

4:18 Ja nad kutsusid nad sisse ja keelasid neid midagi rääkimast ja õpetamast Jeesuse nimel.

4:19 Aga Peetrus ja Johannes kostsid neile ning ütlesid: „Kas on õige Jumala ees teid rohkem kuulata kui Jumalat? Otsustage ise.

4:20 Sest me ei või jätta rääkimata seda, mida oleme näinud ja kuulnud!”

4:21 Aga nad ähvardasid neid ja lasksid nad vabaks, sest nad ei leidnud midagi, mille eest neid karistada, rahva pärast, sest kõik kiitsid Jumalat selle eest, mis oli sündinud.

4:22 Sest juba rohkem kui nelikümmend aastat vana oli inimene, kellele see tervekssaamise tunnustäht oli sündinud.

4:23 Kui nad olid vabaks saanud, tulid nad omade juurde ja kuulutasid, mis ülempreestrid ja vanemad neile olid öelnud.

4:24 Aga kui need seda kuulsid, tõstsid nad ühel meelel häält Jumala poole ja ütlesid: „Issand, Sina oled See Jumal, Kes on teinud taeva ja maa ja mere ja kõik, mis nende sees on,

4:25 Kes oled Püha Vaimu läbi Oma sulase Taaveti suu kaudu öelnud: „Miks paganad möllavad ja rahvad mõtlevad tühja?

4:26 Ilmamaa kuningad on kokku astunud ja ülemad on kogunenud ühte Issanda vastu ning Tema Võitu vastu?”

4:27 Sest tõepoolest on selles linnas Sinu püha sulase Jeesuse vastu, Kelle Sa oled võidnud, kogunenud ühte paganatega ja Iisraeli rahvaga Heroodes ja Pontius Pilaatus,

4:28 et teha seda, mis Sinu käsi ja nõu oli enne määranud, et see pidi sündima.

4:29 Ja nüüd vaata, Issand, nende ähvardamistele ja anna Oma sulastele kõige julgusega rääkida Sinu sõna,

4:30 Oma kätt sirutades selleks, et tervekssaamised ning tunnustähed ja imed sünniksid Sinu püha sulase Jeesuse nime läbi!”

4:31 Ja kui nad olid palvetanud, kõikus paik, kus nad koos olid, ning nad kõik said täis Püha Vaimu ja rääkisid Jumala sõna julgesti.

4:32 Ja usklike hulk oli üks süda ja üks hing; ja ükski ei öelnud oma varanduse kohta, et see on tema oma, vaid kõik oli neil ühine.

4:33 Ja Apostlid tunnistasid suure väega Issanda Jeesuse ülestõusmist, ja suur arm oli nende kõikide juures.

4:34 Ei olnud ka ühtki vaest nende seas; sest kellel olid põllud või majad, need müüsid need ära ning tõid müüdud asjade hinna

4:35 ja panid selle Apostlite jalgade ette. Igaühele jagati siis sedamööda, kuidas ta vajas.

4:36 Aga Joosep, keda Apostlid lisanimega hüüdsid Barnabaseks — see on meie keeli Trööstija — leviit, Küprose saarelt pärit,

4:37 kellel oli põld, müüs selle ära ja tõi hinna ja pani selle Apostlite jalgade ette.

5:1 Aga keegi mees, Ananias nimi, oma naise Safiiraga müüs oma varanduse

5:2 ja mees toimetas oma naise teades muist hinda kõrvale ja muist ta tõi ning pani Apostlite jalgade ette.

5:3 Aga Peetrus ütles: „Ananias, mispärast on saatan täitnud su südame, et sa valet rääkisid Pühale Vaimule ja kõrvale toimetasid muist põllu hinda?

5:4 Eks see su käes olles olnud sinu oma, ja kui see oli müüdud, eks see olnud ka siis sinu meelevallas? Mispärast oled sa seda ette võtnud oma südames? Sina ei ole valetanud inimestele, vaid Jumalale!”

5:5 Kui nüüd Ananias kuulis neid sõnu, langes ta maha ja heitis hinge. Ja suur kartus tuli kõikide peale, kes seda kuulsid.

5:6 Aga noored mehed tõusid ning koristasid ta ära ja kandsid ta välja ning matsid maha.

5:7 Arvata kolme tunni pärast tuli tema naine ega teadnud, mis oli sündinud.

5:8 Aga Peetrus küsis talt: „Ütle mulle, kas te selle hinnaga müüsite põllu?” Tema vastas: „Selle hinnaga jah!”

5:9 Siis ütles Peetrus talle: „Mispärast on teil üks nõu olnud kiusata Issanda Vaimu? Vaata, nende jalad, kes su mehe matsid, on ukse ees ja kannavad sindki välja!”

5:10 Siis langes naine kohe maha tema jalge ette ja heitis hinge. Ja kui noored mehed tulid sisse, leidsid nad ta surnud olevat ja kandsid ta välja ning matsid ta tema mehe kõrvale.

5:11 Ja suur kartus tuli kõige koguduse peale ja kõikide peale, kes seda kuulsid.

5:12 Aga palju tunnustähti ja imesid sündis rahva seas Apostlite käte läbi. Ja nad olid kõik koos ühel meelel Saalomoni võlvitud hoones.

5:13 Muudest inimestest aga ei julgenud ükski liituda nende hulka, rahvas aga pidas neist suurt lugu.

5:14 Seda enam aga lisandus neid, kes uskusid Issandasse, nii mehi kui naisi suurel hulgal!

5:15 Kandsid ju inimesed haigeid tänavailegi ja asetasid neid vooditesse ja raamidele, et kui Peetrus tuleb, tema vari langeks mõne peale nendest.

5:16 Ka tuli rahvast kokku Jeruusalemma ümberkaudseist linnadest, tuues haigeid ja rüvedaist vaimudest vaevatuid, ja need kõik said terveks.

5:17 Aga ülempreester tõusis ning kõik ta kaaslased, saduseride lahk, ning said täis viha,

5:18 ja pistsid oma käed Apostlite külge ning panid nad üldisesse vanglasse.

5:19 Aga Issanda Ingel tegi öösel vangihoone uksed lahti ja viis nad välja ning ütles:

5:20 „Minge, esinege ning rääkige rahvale pühakojas kõik selle elu sõnad!”

5:21 Kui nad seda olid kuulnud, läksid nad koidu ajal pühakotta ja õpetasid. Aga ülempreester ja tema kaaslased tulid ja kutsusid kokku Suurkohtu ja kõik Iisraeli laste vanematekogu ja läkitasid sulased vangitorni neid tooma.

5:22 Kui nüüd sulased kohale jõudsid, ei leidnud nad neid vangihoonest. Nad tulid tagasi ja andsid seda teada,

5:23 öeldes: „Vangla me leidsime küll hästi hoolsasti lukustatud olevat ja hoidjad väljas uste ees seisvat, aga kui me avasime, ei leidnud me kedagi seest!”

5:24 Kui pühakoja pealik ja ülempreestrid neid sõnumeid kuulsid, jäid nad kahevahele, mis sellest arvata.

5:25 Siis tuli keegi ja jutustas neile: „Vaata, mehed, keda te panite vanglasse, seisavad pühakojas ja õpetavad rahvast!”

5:26 Siis läks pealik sulastega ja tõi nad ära; aga mitte vägisi, sest nad kartsid, et rahvas nad kividega surnuks viskab.

5:27 Ja nad tõid ning seadsid nad Suurkohtu ette. Ja ülempreester küsis neilt ning ütles:

5:28 „Kas me teid ei ole kõvasti keelanud õpetamast selle nimel? Ja vaata, te olete Jeruusalemma täitnud oma õpetusega ja tahate Selle inimese vere saata meie peale!”

5:29 Aga Peetrus ja teised Apostlid kostsid ning ütlesid: „Jumala sõna tuleb rohkem kuulda kui inimeste sõna.

5:30 Meie esiisade Jumal on üles äratanud Jeesuse, Kelle te olete poonud puu külge ning surmanud.

5:31 Tema on Jumal Oma parema käega tõstnud Juhiks ja Õnnistegijaks, andma Iisraelile meeleparandust ja pattude andeksandmist.

5:32 Ja meie oleme kõigi nende asjade tunnistajad ja samuti Püha Vaim, Keda Jumal on andnud neile, kes võtavad kuulda Tema sõna!”

5:33 Aga kui nad seda kuulsid, käis see nende südamest läbi, ja nad võtsid nõuks nemad ära tappa.

5:34 Kuid Suurkohtus tõusis üles üks variser, Gamaaliel nimi, käsuõpetaja, keda kõik rahvas austas, ja käskis mehed välja viia natukeseks ajaks,

5:35 ja ütles siis koosolijaile: „Iisraeli mehed, olge ettevaatlikud sellega, mida te nende inimestega mõtlete teha.

5:36 Sest mitte ammu tagasi tõusis Teudas ning ütles enese midagi olevat, ja temaga liitus arvult ligi nelisada meest; tema tapeti ja kõik, kes nõustusid temaga, hajutati ja hävisid.

5:37 Pärast teda astus üles galilealane Juudas rahvalugemise päevil ja ahvatles rahva enese järele; ka tema sai hukka ja kõik, kes heitsid tema nõusse, hajutati.

5:38 Ja nüüd ma ütlen teile: jätke need inimesed rahule ja laske nad minna! Sest kui see nõu ja töö on inimestest, siis läheb see tühja,

5:39 aga kui see on Jumalast, siis te ei või seda tühjaks teha, et te kuidagi ei osutuks jumalavastasteks!” Ja nad võtsid kuulda tema nõu.

5:40 Ja kui Apostlid olid sisse kutsutud, peksid nad neid ja keelasid neid rääkimast Jeesuse nimel ja lasksid nad minna.

5:41 Aga nemad läksid Suurkohtu eest minema, rõõmsad sellest, et neid oli väärt arvatud kannatama teotust Selle nime pärast.

5:42 Ja nad ei lakanud iga päev pühakojas ja kodasid mööda õpetamast Evangeeliumi Kristusest Jeesusest.

6:1 Aga neil päevil kui jüngrite arv suurenes, tõusis nurin kreekakeelsete juutide seas heebrealaste vastu, et igapäevases abiandmises õieti ei hoolitud nende leskedest.

6:2 Siis kutsusid need kaksteist eneste juurde jüngrite hulga ning ütlesid: „See ei sobi, et me kõrvale jätame Jumala sõna ja hoolt kanname toidulaudade eest.

6:3 Sellepärast, vennad, vaadake endi seast seitse meest, kellel on hea tunnistus ja kes on täis Vaimu ja tarkust, kelle me seaksime sellesse ametisse.

6:4 Meie aga tahame pidevalt olla palvetamises ja sõna teenistuses!”

6:5 See kõne oli kogu rahvahulga meelt mööda. Ja nad valisid Stefanose, mehe täis usku ja Püha Vaimu, ja Filippuse ja Prokorose ja Nikaanori ja Timoni ja Parmena ja Nikolaose, juudiusku pöördunud antiohlase.

6:6 Need nad seadsid Apostlite ette ja palvetasid ning panid oma käed nende peale.

6:7 Ja Jumala sõna kasvas; ja jüngrite arv sai väga suureks Jeruusalemmas; ja suur hulk preestreid sai sõnakuulelikuks usule.

6:8 Aga Stefanos, täis armu ja väge, tegi imetegusid ja suuri tunnustähti rahva seas.

6:9 Siis tõusid nõndanimetatud libertiinide ja küreenlaste ja aleksandrialaste kogudustest ja Kiliikia ja Aasia poolt mõned, kes vaidlesid Stefanosega,

6:10 aga ei suutnud vastu seista tarkusele ja Vaimule, Kelle läbi tema rääkis.

6:11 Siis nad hankisid mehed, kes ütlesid: „Me oleme teda kuulnud pilkesõnu rääkivat Moosese ja Jumala vastu!”

6:12 Ja nemad õhutasid rahvast ja vanemaid ja kirjatundjaid ja langesid ta kallale ning võtsid ta kinni ja viisid ta Suurkohtu ette.

6:13 Nad esitasid valetunnistajaid, kes ütlesid: „See inimene ei lakka rääkimast sõnu selle püha paiga ja käsuõpetuse vastu.

6:14 Sest me oleme kuulnud teda ütlevat, et Jeesus Naatsaretlane hävitavat selle paiga ja muutvat kombed, mis Mooses meile on andnud.”

6:15 Ja kui kõik Suurkohtus istujad temale otsa vaatasid, nägid nad tema palge olevat otsekui Ingli palge.

7:1 Siis ütles ülempreester: „Kas see on nõnda?”

7:2 Aga tema ütles: „Mehed, vennad ja isad, kuulge! Au Jumal ilmus meie esiisale Aabrahamile, kui ta oli Mesopotaamias enne oma siirdumist Haaranisse,

7:3 ning ütles temale: „Mine välja omalt maalt ja omast sugukonnast ja tule sinna maale, mille Ma sulle näitan.”

7:4 Siis ta läks kaldealaste maalt ja asus elama Haaranisse. Ja kui tema isa suri, saatis Jumal tema sealt siia maale, kus teie nüüd elate,

7:5 ega andnud siin temale pärandiks mitte jalatäitki, aga tõotas selle anda omandiks temale ja tema järglasile pärast teda ajal, mil ta oli alles lasteta.

7:6 Ent Jumal rääkis nõnda: tema järglased peavad olema võõrastena võõral maal ja seal nad tehakse orjadeks ja neid vaevatakse nelisada aastat,

7:7 ja rahvast, keda nad orjavad, Mina karistan, ütles Jumal, ja selle järel nad lähevad välja ja teenivad Mind siin selles paigas.

7:8 Ja Ta andis temale ümberlõikamislepingu; ja nii sündis Aabrahamile Iisak ja ta lõikas tema ümber kaheksandal päeval. Ja Iisakile sündis Jaakob, ja Jaakobile need kaksteist peavanemat.

7:9 Ja peavanemad kadestasid Joosepit ning müüsid ta ära Egiptusesse; aga Jumal oli temaga

7:10 ja päästis tema kõigist ta viletsustest ja andis temale armu ja tarkust, kui ta oli Egiptuse kuninga, vaarao ees; ja see tõstis ta kogu Egiptuse ja oma koja ülemaks.

7:11 Aga nälg tuli kogu Egiptusesse ja Kaananisse ja suur viletsus; ja meie esiisad ei leidnud toidust.

7:12 Aga kui Jaakob kuulis, et Egiptuses oli vilja, läkitas ta meie esiisad sinna esimest korda;

7:13 ja teisel korral andis Joosep ennast tunda oma vendadele ja vaarao sai teada Joosepi päritolu.

7:14 Siis Joosep läkitas järele ja laskis kutsuda oma isa Jaakobi ja kogu oma suguvõsa, seitsekümmend viis hinge.

7:15 Ja Jaakob läks alla Egiptusesse ja suri, tema ja meie esiisad,

7:16 ja nad viidi Sekemisse ja pandi hauda, mille Aabraham oli ostnud raha eest Emori, Sekemi isa lastelt.

7:17 Kui nüüd lähenes tõotuse aeg, mille Jumal Aabrahamile oli vandega tõotanud, kasvas rahvas ja sigis paljuks Egiptuses,

7:18 seni kui tõusis teine kuningas, kes Joosepist midagi ei teadnud.

7:19 See tarvitas kavalust meie soo kallal ja tegi paha meie esivanemaile neid sundides ära heitma oma lapsukesed, et need ei jääks ellu.

7:20 Sel ajal sündis Mooses ja ta meeldis Jumalale. Teda toideti kolm kuud tema isa majas.

7:21 Aga kui ta oli kõrvale heidetud, võttis vaarao tütar tema ja kasvatas ta enesele pojaks.

7:22 Ja Moosesele õpetati kõike egiptlaste tarkust ja tema oli vägev sõnades ja tegudes.

7:23 Aga kui ta oli nelikümmend aastat vanaks saanud, tuli tema südamesse mõte oma vendi, Iisraeli lapsi, vaatama minna.

7:24 Ja nähes ühele ülekohut tehtavat, läks ta appi ja tasus kätte selle eest, kellele liiga tehti, ja lõi egiptlase maha.

7:25 Ent ta mõtles, et tema vennad saavad sellest aru, et Jumal tema käe läbi annab neile pääste; aga nad ei saanud aru.

7:26 Ja järgmisel päeval ta juhtus nende juurde, kui nad riidlesid, ja sundis neid rahule ning ütles: „Mehed, te olete vennad, miks teete liiga üksteisele?”

7:27 Aga see, kes tegi liiga oma ligimesele, lükkas ta enesest ära ja ütles: „Kes on sind seadnud meie ülemaks ja kohtumõistjaks?

7:28 Kas tahad tappa mind, nagu sa eile tapsid egiptlase?”

7:29 Selle kõne peale Mooses põgenes ja elas võõrana Midjanimaal; seal sündis temale kaks poega.

7:30 Ja kui nelikümmend aastat möödas oli, ilmus temale Siinai mäe kõrbes Issanda Ingel tuleleegis kibuvitsapõõsas.

7:31 Kui Mooses seda nägi, pani ta nägemust imeks. Ja kui ta ligi astus vaatama, kostis Issanda hääl:

7:32 „Mina olen sinu vanemate Jumal, Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal!” Aga Mooses hakkas värisema ega julgenud sinna vaadata.

7:33 Aga Issand ütles temale: „Võta kingad jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha maa!

7:34 Mina olen küllalt näinud Oma rahva vaeva Egiptuses ja olen kuulnud nende ohkamist ning olen tulnud alla neid vabastama. Siis tule nüüd, Ma läkitan sind Egiptusesse!”

7:35 Selle Moosese, kelle nemad ära salgasid, öeldes: „Kes on sind seadnud ülemaks ja kohtumõistjaks?”, selle läkitas Jumal ülemaks ja lunastajaks selle ingli kaudu, kes temale ilmus kibuvitsapõõsas.

7:36 See viis nad välja ja tegi imetegusid ja tunnustähti Egiptuses ja Punases meres ja kõrbes nelikümmend aastat.

7:37 See on see Mooses, kes ütles Iisraeli lastele: „Ühe prohveti äratab teile Jumal teie vendade hulgast, minu sarnase”,

7:38 tema on see, kes oli koguduse seas kõrbes ühes selle Ingliga, kes temaga kõneles Siinai mäel, ja oli ühes meie esiisadega ja sai elavaid sõnu meile edasiandmiseks.

7:39 Temale meie esivanemad ei tahtnud olla sõnakuulelikud, vaid tõukasid ta ära ja pöördusid oma südamega Egiptuse poole,

7:40 öeldes Aaronile: „Tee meile jumalaid, kes käiksid meie ees, sest me ei tea, mis on sündinud selle Moosesega, kes meid tõi Egiptusest välja!”

7:41 Ja nad tegid noil päevil vasika ja viisid sellele ebajumalale ohvreid ning rõõmustusid oma käte tegudest.

7:42 Kuid Jumal pöördus neist ära ja jättis nad teenima taeva vägesid, nõnda nagu on kirjutatud prohvetite raamatus: „Kas teie, Iisraeli sugu, nelikümmend aastat kõrbes tõite Mulle tapaohvreid ja muid ohvreid?

7:43 Ei, vaid te kandsite Mooloki telki ja oma jumala Romfa tähte, kujusid, mis te olite teinud, et neid kummardada: sellepärast Ma siirutan teid teispoole Baabüloni!”

7:44 Meie esiisadel oli tunnistustelk kõrbes, nõnda nagu oli määranud see, Kes Moosesega rääkis, et ta pidi selle valmistama eeskuju järgi, mida ta oli näinud.

7:45 Selle meie esiisad ühes Joosuaga võtsid ning viisid paganate maa-alale, keda Jumal ajas minema meie esiisade eest kuni Taaveti päevini,

7:46 kes leidis armu Jumala ees ja palus, et ta leiaks elamu Jaakobi kodakonnale.

7:47 Ent Saalomon ehitas Temale koja.

7:48 Kuid Kõigekõrgem ei ela kätega tehtud kodades, nõnda nagu ütleb prohvet:

7:49 „Taevas on Minu aujärg ja maa Minu jalgealune järg! Mis koda te Mulle tahate ehitada”, ütleb Issand, „või mis on Mu hingamise ase?

7:50 Eks Minu käsi ole selle kõik teinud?”

7:51 Te kangekaelsed ja ümberlõikamatud südamest ja kõrvust! Te panete ikka vastu Pühale Vaimule! Nõnda nagu teie esiisad, nõnda teete teiegi.

7:52 Keda prohvetitest teie esiisad ei ole taga kiusanud? Nad tapsid need, kes ennustasid selle Õige tulemist, Kelle äraandjaiks ja tapjaiks nüüd olete saanud teie,

7:53 kes saite käsuõpetuse Inglite teenistuse kaudu ega pidanud seda mitte.

7:54 Aga kui nad seda kuulsid, lõikas see neile südamesse ja nad kiristasid hambaid ta peale.

7:55 Tema aga täis Püha Vaimu vaatas üksisilmi taeva poole ja nägi Jumala auhiilgust ning Jeesust seisvat Jumala paremal poolel,

7:56 ja ta ütles: „Ennäe! Ma näen taevad lahti olevat ja Inimese Poja seisvat Jumala paremal poolel!”

7:57 Siis nad karjusid suure häälega ning pidasid oma kõrvad kinni ja kargasid kõik ühel meelel tema kallale

7:58 ning lükkasid ta linnast välja ja viskasid teda kividega. Ja tunnistajad panid oma riided maha ühe noore mehe jalgade ette, kelle nimi oli Saulus.

7:59 Ja nad viskasid Stefanost kividega, kuna tema palus Jumalat ja ütles: „Issand Jeesus, võta minu vaim vastu!”

7:60 Ja ta heitis põlvili ning hüüdis suure häälega: „Issand, ära arva seda pattu neile süüks!” Ja kui ta seda oli öelnud, uinus ta.

8:1 Aga Saulusel oli hea meel Stefanose surmast. Sel ajal algas suur Jeruusalemma koguduse tagakiusamine. Ja kõik peale Apostlite hajutati Juuda- ja Samaariamaale.

8:2 Aga mõned jumalakartlikud mehed matsid Stefanose maha ja leinasid väga tema pärast.

8:3 Ent Saulus rüüstas kogudust, käies mööda kodasid, ja tõi välja mehi ja naisi ja andis nad vangi.

8:4 Siis käisid hajaliolevad mööda maad ja kuulutasid Evangeeliumi sõna.

8:5 Aga Filippus tuli Samaaria linna ja kuulutas neile Kristust.

8:6 Ja rahvas pani ühel meelel seda tähele, mida Filippus ütles, kuuldes teda ning nähes imetähti, mida ta tegi.

8:7 Sest paljude seest, kellel olid rüvedad vaimud, läksid need välja suure häälega kisendades, ja palju halvatuid ja jalutuid sai terveks.

8:8 Ja suur rõõm oli selles linnas.

8:9 Aga üks mees, Siimon nimi, oli enne juba seal linnas ja nõidus ning eksitas Samaaria rahvast, öeldes enese midagi suurt olevat.

8:10 Teda panid tähele kõik, nii pisukesed kui suured, ning ütlesid: „See on Jumala vägi, mida kutsutakse Suureks!”

8:11 Ja nad hoidsid tema poole, sest et ta kaua aega oli neid nõidusega eksitanud.

8:12 Aga kui nad Filippust uskusid, kes neile kuulutas Evangeeliumi Jumala riigist ja Jeesuse Kristuse nimest, siis ristiti nii mehi kui naisi.

8:13 Ka Siimon ise sai usklikuks, ja kui ta oli ristitud, jäi ta alati Filippuse juurde ja pani väga imeks, nähes sündivat imetähti ja suuri vägevaid tegusid.

8:14 Aga kui Jeruusalemmas olevad Apostlid said kuulda, et Samaaria linn oli Jumala sõna vastu võtnud, läkitasid nad nende juurde Peetruse ja Johannese.

8:15 Kui need sinna said, palvetasid nad nende eest, et nad saaksid Püha Vaimu.

8:16 Sest Vaim ei olnud veel langenud ühegi peale nende seast, vaid nemad olid ainult ristitud Issanda Jeesuse nimesse.

8:17 Siis panid nad oma käed nende peale, ja nad said Püha Vaimu.

8:18 Aga kui Siimon nägi, et Apostlite käte pealepanemise läbi anti Püha Vaimu, pakkus ta neile raha

8:19 ning ütles: „Andke ka minule see meelevald, et see, kelle peale ma iganes oma käed panen, saaks Püha Vaimu.”

8:20 Aga Peetrus ütles talle: „Kadugu su raha sinuga tükkis, et sa mõtled Jumala andi saada raha eest!

8:21 Sul ei ole jagu ega osa sellest sõnast, sest su süda ei ole avameelne Jumala ees.

8:22 Sellepärast paranda meelt sellest oma kurjusest ja palu Issandat, et sinu südame mõte sulle vahest andeks antaks.

8:23 Sest ma näen sind viha sapis ja ülekohtu sõlmes kinni olevat!”

8:24 Aga Siimon vastas ning ütles: „Paluge teie Issandat minu pärast, et minu peale ei tuleks midagi sellest, mis te olete öelnud!”

8:25 Kui nad nüüd olid tunnistanud ja rääkinud Issanda sõna, pöördusid nad tagasi Jeruusalemma ja kuulutasid Evangeeliumi mitmes Samaariamaa alevis.

8:26 Aga Issanda Ingel rääkis Filippusega ja ütles: „Tõuse ja mine lõuna poole seda teed, mis Jeruusalemmast läheb alla Gaasa poole, see on kõrbetee!”

8:27 Ja ta tõusis ning läks. Ja vaata, üks Etioopia mees, etiooplaste kuninganna Kandake suur kojaülem, kogu ta varanduse hooldaja, kes oli tulnud Jeruusalemma Jumalat kummardama,

8:28 oli tagasi minemas ning istus oma tõllas ja luges prohvet Jesaja raamatut.

8:29 Ja Vaim ütles Filippusele: „Mine ja astu selle tõlla lähedale!”

8:30 Aga kui Filippus jooksis tõlla juurde, kuulis ta teda lugevat prohvet Jesaja raamatut ja küsis: „Kas sa ka mõistad, mida sa loed?”

8:31 Tema ütles: „Kuidas ma võin mõista, kui keegi mind ei juhata?” Ja ta palus Filippust astuda tõlda ja istuda tema kõrvale.

8:32 Ja kirjakoht, mida ta luges, oli see: „Nagu lammas viidi Ta tappa, ja nagu tall oma niitja ees on vait, nõnda ei avanud Ta Oma suud!

8:33 Teda alandades võeti kohus Ta pealt! Kes kõneleb Tema päritolust? Sest Ta elu võeti ära maa pealt!”

8:34 Aga kojaülem hakkas rääkima Filippusega ning ütles: „Ma palun sind, kellest räägib prohvet seda? Kas enesest või kellestki teisest?”

8:35 Aga Filippus avas oma suu ja lähtudes sellest kirjakohast ta kuulutas temale Evangeeliumi Jeesusest.

8:36 Ent kui nad teed edasi läksid, jõudsid nad vee juurde ja kojaülem ütles: „Ennäe vett! Mis keelab, et mind ei peaks ristitama?”

8:37 Aga Filippus ütles: „Kui sa usud kõigest südamest, siis võib see sündida!” Tema vastas ning ütles: „Mina usun, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg!”

8:38 Ja ta käskis tõlla peatada, ja nad astusid mõlemad maha vette, Filippus ja kojaülem; ja ta ristis teda.

8:39 Aga kui nad veest välja tulid, võttis Issanda Vaim Filippuse ära, ja kojaülem ei näinud teda enam. Aga ta läks oma teed rõõmuga.

8:40 Aga Filippus leiti Asdodist ja ta käis mööda maad ning kuulutas Evangeeliumi kõigile linnadele, kuni ta jõudis Kaisareasse.

9:1 Aga Saulus turtsus ikka veel ähvardamise ja tapmisega Issanda jüngrite vastu ja läks ülempreestri juurde

9:2 ning palus temalt kirju Damaskuse kogudustele, et kui ta peaks leidma usuteel käijaid, olgu mehi või naisi, et ta võiks nad siduda ja tuua Jeruusalemma.

9:3 Aga kui ta oli sinna minemas ja Damaskuse lähedale jõudis, sündis, et äkitselt paistis tema ümber valgus taevast;

9:4 ja ta kukkus maha maa peale ning kuulis üht häält temale ütlevat: „Saul, Saul, miks sa Mind taga kiusad?”

9:5 Tema vastas: „Issand, kes Sa oled?” Ja Issand ütles: „Mina olen Jeesus, Keda sa taga kiusad!”

9:6 Aga tõuse ja mine linna, ja seal öeldakse sulle, mis sul tuleb teha!”

9:7 Aga mehed, kes olid temaga teel, seisid ehmunult; nad kuulsid küll häält, aga ei näinud kedagi.

9:8 Aga Saulus tõusis maast üles ja kui ta oma silmad avas, ei näinud ta enam! Siis nad talutasid teda kättpidi ja viisid ta Damaskusesse.

9:9 Ja kolm päeva ta ei näinud, ei söönud ega joonud.

9:10 Ent Damaskuses oli üks jünger, Ananias nimi. Sellele ütles Issand nägemuses: „Ananias!” Tema vastas: „Issand, vaata, siin ma olen!”

9:11 Issand ütles temale: „Tõuse ja mine sinna tänavasse, mida kutsutakse Õigeks, ja kuula Juuda majas Sauluse-nimelise Tarsose mehe järele, sest vaata, ta palvetab

9:12 ja on nägemuses näinud mehe, Ananias nimi, sisse tulevat ja käe ta peale panevat, et ta nägemise tagasi saaks!”

9:13 Ananias vastas: „Issand, ma olen mitmelt kuulnud sellest mehest, kui palju ta on kurja teinud Sinu pühadele Jeruusalemmas;

9:14 ja tal on ülempreestrilt luba siin siduda kõiki, kes Sinu nime appi hüüavad!”

9:15 Aga Issand ütles temale: „Mine, sest ta on Mulle valitud riist, et ta Minu nime kannaks paganate ja kuningate ning Iisraeli laste ette,

9:16 sest Mina tahan temale näidata, kui palju ta peab Minu nime pärast kannatama!”

9:17 Siis Ananias läks ära ja astus sinna majja. Ja kui ta oma käe tema peale oli pannud, ütles ta: „Saul, vend, Issand on mind läkitanud, Jeesus, Kes sulle ilmus teel, mida sa tulid, et sa nägemise tagasi saaksid ja täituksid Püha Vaimuga!”

9:18 Ja sedamaid pudenes tema silmadelt otsekui soomuseid, ja ta nägi jälle ja tõusis ning laskis ennast ristida.

9:19 Ja kui ta oli leiba võtnud, sai ta jälle tugevaks. Siis ta jäi mõneks päevaks jüngrite sekka Damaskusesse,

9:20 ja kuulutas varsti kogudusekodades Kristust, tunnistades, et Seesama on Jumala Poeg.

9:21 Aga kõik, kes teda kuulsid, ehmusid ning ütlesid: „Eks see ole seesama, kes Jeruusalemmas rüüstas selle nime appihüüdjaid ja on siia tulnud selleks, et neid kinni siduda ja viia ülempreestrite kätte?”

9:22 Aga Saulus läks järjest vägevamaks ja ajas juudid, kes Damaskuses elasid, kihama ning tõestas, et Jeesus on Kristus.

9:23 Mõne päeva pärast pidasid juudid nõu teda ära tappa.

9:24 Aga Saulus sai teada nende salanõu. Ent nad valvasid päeva ja öö väravais, et teda tappa;

9:25 kuid jüngrid võtsid ta öösel ja aitasid ta üle müüri ning lasksid ta korviga alla.

9:26 Kui siis Saulus jõudis Jeruusalemma, püüdis ta liituda jüngrite hulka, aga nemad kõik kartsid teda ega uskunud, et ta on jünger.

9:27 Kuid Barnabas võttis ta vastu ja viis ta Apostlite juurde ja rääkis neile, kuidas tema teel olles oli Issandat näinud ning temaga kõnelnud ja kuidas ta Damaskuses oli avalikult kuulutanud Evangeeliumi Jeesuse nimel.

9:28 Nii ta jäi nende juurde sisse ja välja käima Jeruusalemmas ja kuulutas avalikult Evangeeliumi Issanda nimel.

9:29 Ta rääkis ka ja ajas juttu kreekakeelsete juutidega; aga need püüdsid teda tappa.

9:30 Aga kui vennad seda teada said, viisid nad ta Kaisareasse ja saatsid ta sealt Tarsosesse.

9:31 Siis oli nüüd kogudusel rahu kogu Juuda- ja Galilea- ja Samaariamaal, ja see kasvas ja täienes ja edenes Issanda kartuses ning Püha Vaimu julgustusel.

9:32 Aga sündis, kui Peetrus kõigis paigus käimas oli, et ta tuli ka pühade juurde, kes elasid Lüddas.

9:33 Seal ta leidis ühe inimese, Aineas nimi, kes oli kaheksa aastat olnud voodis maas ja halvatud.

9:34 Ja Peetrus ütles talle: „Aineas! Jeesus Kristus teeb su terveks: tõuse üles ja sea oma ase korda!” Ja sedamaid ta tõusis üles.

9:35 Ja teda nägid kõik, kes elasid Lüddas ja Saaronis; ja need pöördusid Issanda poole.

9:36 Aga Joppes oli keegi naisjünger, nimega Tabiita, mis meie keeli tähendab Hirv. See oli rikas häist tegudest ja armastusandidest, mida ta tegi.

9:37 Ja neil päevil sündis, et ta jäi haigeks ja suri. Ja nad pesid teda ja panid ta ülemisse tuppa.

9:38 Aga Lüdda oli Joppe lähedal. Kui jüngrid kuulsid, et Peetrus seal on, läkitasid nad kaks meest tema juurde ja palusid teda, et ta viibimata tuleks nende juurde.

9:39 Siis Peetrus tõusis ja läks nendega. Ja kui ta sinna jõudis, viisid nad ta ülemisse tuppa, ja kõik lesknaised astusid tema ümber, nutsid ja näitasid kuubi ja riideid, mis Hirv nende juures olles oli teinud.

9:40 Aga Peetrus ajas kõik välja, heitis põlvili ja palus Jumalat ning pöördus surnu poole ja ütles: „Tabiita, tõuse üles!” Siis avas see oma silmad, ja kui ta Peetrust nägi, tõusis ta istuma.

9:41 Aga Peetrus andis temale käe ja tõstis ta püsti. Siis ta kutsus sisse pühad ja lesed ja esitas teda neile elavana.

9:42 Aga see sai teatavaks kogu Joppes ja paljud uskusid Issandasse.

9:43 Ja Peetrus jäi mõneks päevaks Joppesse ühe nahkru Siimona juurde.

10:1 Kaisarea linnas oli üks mees, Korneelius nimi, selle väesalga pealik, mida kutsuti Itaalia väesalgaks.

10:2 Tema oli vaga ja jumalakartlik kogu oma perega ja jagas rahvale palju ande ning palus alati Jumalat.

10:3 See nägi nägemuses selgesti, arvata üheksandal päevatunnil, et Jumala Ingel tuli sisse tema juurde ning ütles talle: „Korneelius!”

10:4 Tema aga vaatas Inglile otsa, lõi kartma ning ütles: „Isand, mis on?” See ütles talle: „Sinu palved ja su annid on tõusnud Jumala ette sind meelde tuletama.

10:5 Läkita nüüd mehi Joppesse ja lase kutsuda Siimon, kelle lisanimi on Peetrus;

10:6 tema asub nahkur Siimona juures, kelle maja on mererannas!”

10:7 Kui siis Ingel oli ära läinud, kes Korneeliusega rääkis, kutsus ta kaks oma perest ja ühe vaga sõjamehe neist, kes alati ta juures olid,

10:8 rääkis neile kõik ära ning läkitas nad Joppesse.

10:9 Aga järgmisel päeval, kui nad teel olles lähenesid linnale, läks Peetrus katusele palvetama kuuendal tunnil.

10:10 Ja temale tuli nälg ning ta tahtis süüa. Aga kui talle rooga valmistati, jäi ta otsekui enesest ära

10:11 ning nägi taeva avatud olevat ja enese juurde alla tulevat anuma, otsekui suure linase riide, mida nelja nurka pidi alla lasti.

10:12 Selle sees oli kõiksugu neljajalgseid ja roomajaid maa elajaid ja taeva linde.

10:13 Ja temale ütles hääl: „Tõuse, Peetrus, verista ja söö!”

10:14 Aga Peetrus ütles: „Ei ilmaski, Issand, sest ma pole veel söönud seda, mis on keelatud ja roojane!”

10:15 Ja hääl ütles taas teist korda temale: „Mis Jumal on puhastanud, seda sina ära arva keelatuks!”

10:16 Ja see sündis kolm korda, ja astja võeti jälle üles taevasse.

10:17 Aga kui Peetrus oli iseeneses kahevahel, mis tema nähtud nägemus küll võiks tähendada, vaata, siis olid mehed, keda Korneelius oli läkitanud, küsitledes leidnud Siimona maja ja seisid värava taga.

10:18 Nad hüüdsid ning küsisid, kas Siimon, kelle lisanimi on Peetrus, on seal võõrsil.

10:19 Ent kui Peetrus alles oma meeles mõtles nägemusele, ütles Vaim temale: „Vaata, kolm meest otsivad sind!

10:20 Aga tõuse üles ja astu alla ning mine nendega ilma kaksipidi mõtlemata, sest Mina olen nad läkitanud!”

10:21 Siis Peetrus tuli alla meeste juurde ning ütles: „Vaata, mina olen see, keda te otsite! Mis asja pärast te olete tulnud?”

10:22 Nemad vastasid: „Pealik Korneelius, õige ja jumalakartlik mees, kellel on hea tunnistus kogu juuda rahvalt, on pühalt Inglilt saanud sõna, et ta sind peab kutsuma oma kotta ja kuulama sinu kõnet!”

10:23 Siis ta kutsus nad sisse ja pidas neid külalistena. Aga järgmisel päeval läks Peetrus nendega ära ja mõned vennad, kes Joppest olid, läksid ühes temaga.

10:24 Järgmisel päeval nad saabusid Kaisareasse. Ja Korneelius ootas neid ja kutsus kokku oma sulased ja parimad sõbrad.

10:25 Ja kui Peetrus oli sisse astunud, läks Korneelius talle vastu ning heitis tema jalge ette maha ja kummardas.

10:26 Aga Peetrus tõstis ta üles ja ütles: „Tõuse üles, ka mina ise olen inimene!”

10:27 Ja kui ta temaga oli kõnelnud, läks ta sisse ja leidis eest suure hulga inimesi

10:28 ning ütles neile: „Te teate, et juuda mehel ei ole luba sõbrustada muulasega või minna tema juurde, aga Jumal on mulle näidanud, et ühtki inimest ei tohi pidada halvaks ega rüvedaks.

10:29 Sellepärast olen ma ka tõrkumata tulnud, kui mind kutsuti. Siis küsin ma nüüd: mis asja pärast te olete mind kutsunud?”

10:30 Korneelius ütles: „Neli päeva tagasi ma olin otse selsamal üheksandal tunnil oma kojas palvetamas ja vaata, üks mees seisis minu ees hiilgavais riideis

10:31 ning ütles: Korneelius, sinu palvet on kuuldud ja su annid on Jumalale meelde tulnud.

10:32 Siis läkita nüüd Joppesse ja kutsu Siimon, keda lisanimega hüütakse Peetruseks; tema on võõrsil nahkur Siimona majas mererannas.

10:33 Siis ma läkitasin sedamaid sinu juurde, ja sa oled hästi teinud, et tulid. Nüüd me oleme kõik siin üheskoos Jumala ees kuulamas kõike, mis Jumal sind on käskinud!”

10:34 Siis Peetrus avas oma suu ning ütles: „Ma mõistan tõesti, et Jumal ei tee vahet isikute vahel,

10:35 vaid kõige rahva seast on see, kes teda kardab ja teeb õigust, tema meele järgi.

10:36 Selle sõna ta on läkitanud Iisraeli lastele, kuulutades Evangeeliumi rahust Jeesuse Kristuse läbi, Kes on kõikide Issand.

10:37 Te teate seda asja, mis on sündinud tervel Juudamaal alates Galileast pärast ristimist, mida Johannes kuulutas,

10:38 kuidas Jumal Jeesuse Naatsaretist oli võidnud Püha Vaimu ja väega ja kuidas Tema käis mööda maad ja tegi head ning parandas kõiki, kelle üle kurat oli saanud võimuse; sest Jumal oli Temaga.

10:39 Ja meie oleme kõigi nende asjade tunnistajad, mis Ta on teinud juutide maal ja Jeruusalemmas; ja nad poosid Tema ristipuule ning surmasid.

10:40 Selle on Jumal üles äratanud kolmandal päeval ja on Teda lasknud saada ilmsiks,

10:41 mitte kõigele rahvale, vaid Jumala ennevalitud tunnistajaile, meile, kes Temaga oleme söönud ja joonud, pärast seda kui Ta oli surnuist üles tõusnud.

10:42 Ja Tema on meid käskinud rahvale kuulutada ja tunnistada, et Tema on Jumala poolt seatud elavate ja surnute kohtumõistja.

10:43 Temast tunnistavad kõik prohvetid, et Tema nime läbi igaüks, kes usub Temasse, saab pattude andeksandmise!”

10:44 Kui Peetrus neid sõnu alles rääkis, langes Püha Vaim kõikide peale, kes seda sõna kuulsid.

10:45 Ja usklikud ümberlõigatute hulgast, niipalju kui neid ühes Peetrusega oli tulnud, ehmusid, et Püha Vaimu and valati ka paganate peale,

10:46 sest nad kuulsid neid võõraid keeli rääkivat ja Jumalat väga ülistavat. Siis Peetrus ütles:

10:47 „Kas keegi võib vett keelata, et ei ristitaks neid, kes on saanud Püha Vaimu nõnda nagu meiegi?”

10:48 Ja ta käskis neid ristida Issanda nimesse. Siis nad palusid teda, et ta jääks mõneks päevaks nende juurde.

11:1 Siis Apostlid ja vennad, kes Juudamaal siin ja seal elasid, said kuulda, et ka paganad olid vastu võtnud Jumala sõna.

11:2 Aga kui Peetrus tuli Jeruusalemma, vaidlesid temaga ümberlõigatud

11:3 ning ütlesid: „Sina oled läinud sisse ümberlõikamatute juurde ja oled söönud nendega!”

11:4 Aga Peetrus hakkas rääkima ning seletas neile asja selle järjekorras nõnda:

11:5 „Mina olin Joppe linnas palvetamas ja nägin otsekui enesest ära olles nägemuse: seal tuli alla anum, nagu suur linane riie, mida nelja nurka pidi lasti alla taevast, ja see tuli aiva minu juurde.

11:6 Kui ma seda juureldes vaatasin, nägin ma maa neljajalgseid elajaid ja metsalisi ja roomajaid ja taeva linde,

11:7 ja ma kuulsin ka häält mulle ütlevat: tõuse üles, Peetrus, verista ja söö!

11:8 Aga ma ütlesin: ei ilmaski, Issand; sest minu suhu ei ole elades saanud midagi keelatut ehk roojast!

11:9 Siis vastas mulle teist korda hääl taevast: mis Jumal on puhastanud, seda ära sina arva keelatuks!

11:10 Ja see sündis kolm korda. Ja kõik tõmmati jälle üles taevasse.

11:11 Ja vaata, samal hetkel seisid maja ees, kus me olime, kolm meest, kes olid Kaisareast läkitatud minu juurde.

11:12 Ent Vaim ütles mulle, et ma läheksin ühes nendega ega mõtleks kaksipidi. Siis tulid ka need kuus venda minuga, ja me läksime selle mehe kotta.

11:13 Ja ta kuulutas meile, kuidas ta oli näinud Inglit oma majas seisvat ja ta talle ütlevat: läkita Joppesse ja kutsu Siimon, keda hüütakse lisanimega Peetruseks.

11:14 Tema räägib sulle sõnu, mille läbi sina ja kõik su pere saate õndsaks.

11:15 Aga kui ma hakkasin kõnelema, langes Püha Vaim nende peale, nagu meiegi peale alguses.

11:16 Siis meenus mulle Issanda sõna, kuidas Ta ütles: Johannes ristis küll veega, aga teid ristitakse Püha Vaimuga!

11:17 Kui nüüd Jumal neile on andnud sama anni kui meilegi, kes usume Issandasse Jeesusesse Kristusesse, kes siis olin mina, et oleksin võinud Jumalat keelata?”

11:18 Aga kui nad seda kuulsid, jäid nad vait ja andsid Jumalale au, öeldes: „Siis on Jumal ka paganaile andnud meeleparanduse eluks!”

11:19 Aga need, kes olid hajutatud viletsuse läbi, mis oli tekkinud Stefanose pärast, käisid maad läbi Foiniikiani ja Küprose saareni ja Antiookiani ega kuulutanud sõna kellelegi muule kui ainult juutidele.

11:20 Aga nende hulgas olid mõned Küprose ja Küreene mehed; need läksid Antiookiasse ning rääkisid ka kreeklastele, jutlustades Issandat Jeesust.

11:21 Ja Issanda käsi oli nendega ning suur hulk uskus ja pöördus Issanda poole.

11:22 Aga teade neist kostis Jeruusalemmas oleva koguduse kõrvu, ja nad läkitasid Barnabase Antiookiasse.

11:23 Kui ta sinna jõudis ja nägi Jumala armu, sai ta rõõmsaks ja manitses kõiki jääma kindla südamega Issanda juurde;

11:24 sest ta oli õige mees, täis Püha Vaimu ning usku, ja palju rahvast koguti Issandale.

11:25 Siis ta läks Tarsosesse Saulust otsima, ja kui ta tema leidis, tõi ta tema Antiookiasse.

11:26 Ja nemad käisid terve aasta koos koguduses ja õpetasid suure hulga rahvast. Ja Antiookias hakati kõige enne nimetama jüngreid kristlasteks.

11:27 Noil päevil tuli Jeruusalemmast prohveteid Antiookiasse.

11:28 Ja üks neist, Aagabus nimi, tõusis ja andis Vaimu läbi teada, et suur nälg oli tulemas üle kogu maailma. Ja see tuligi keiser Klaudiuse ajal.

11:29 Siis jüngrid võtsid nõuks igaüks sedamööda, kuidas kellelgi jõudu oli, saata abi vendadele, kes elasid Juudamaal.

11:30 Seda nad tegidki ja saatsid annid vanemate kätte Barnabase ja Sauluse käe läbi.

12:1 Aga sel ajal pistis kuningas Heroodes käe mõnede külge kogudusest, et neile paha teha.

12:2 Ja ta tappis mõõgaga Jakoobuse, Johannese venna.

12:3 Ja nähes, et see oli juutidele meelt mööda, võttis ta ette vangistada ka Peetruse. Sel ajal olid parajasti hapnemata leibade pühad.

12:4 Ta võttis tema kinni ja heitis ta vangitorni ning andis tema nelja neljamehelise sõjameeste salga kätte hoida, kavatsedes teda pärast paasapüha tuua rahva ette.

12:5 Nii peeti siis Peetrust vangis, aga kogudus tegi väsimata palvet Jumala poole tema eest.

12:6 Aga kui Heroodes tahtis teda tuua kohtu ette, magas Peetrus sel ööl kahe sõjamehe vahel kahe ahelaga seotult, ja vahid ukse ees valvasid vangihoonet.

12:7 Ja vaata, Issanda Ingel seisis seal ja valgus paistis seal toas! Ja Ingel tõukas Peetruse külge, äratas ta üles ning ütles: „Tõuse usinasti üles!” Ja ta ahelad langesid käte ümbert maha.

12:8 Ja Ingel ütles talle: „Pane vöö vööle ja kingad jalga!” Tema tegi nõnda. Veel ta ütles talle: „Pane kuub selga ja tule mu järel!”

12:9 Ja ta tuli välja ja läks ta järele ega teadnud, et on ilmsi see, mis sünnib ingli kaudu, vaid mõtles nägevat nägemust.

12:10 Aga kui nad jõudsid mööda esimesest ja teisest vahist, tulid nad raudvärava ette, mis viis linna. See läks iseenesest neile lahti ja nad tulid välja ja läksid edasi üht tänavat mööda. Ja Ingel lahkus äkitselt temast.

12:11 Kui siis Peetrus teadlikuks sai, ütles ta: „Nüüd ma tean tõesti, et Issand on läkitanud Oma Ingli ja on mind päästnud Heroodese käest ja kõigest, mida juuda rahvas ootas!”

12:12 Ja märgates, kus ta on, tuli ta Maarja, Johannese, teise nimega Markuse ema maja juurde, kuhu mitmed olid kokku tulnud palvetama.

12:13 Ent kui Peetrus koputas jalgväravale, tuli tüdruk, nimega Roode, välja kuulatama.

12:14 Kui ta Peetruse hääle ära tundis, ei teinud ta väravat lahti rõõmu pärast, vaid jooksis sisse ja teatas, et Peetrus värava taga seisvat.

12:15 Nemad ütlesid talle: „Sa jampsid!” Aga tema tunnistas kindlasti, et see on nõnda. Nad ütlesid: „See on tema Ingel!”

12:16 Aga Peetrus jäi veel koputama. Ja kui nad avasid, nägid nad teda ja ehmusid.

12:17 Siis ta viitas käega neile, et nad jääksid vait, ja jutustas neile, kuidas Issand ta oli vangihoonest välja viinud, ning ütles: „Kuulutage seda Jakoobusele ja vendadele!” Ja ta väljus ning läks teise paika.

12:18 Aga kui valgeks läks, ei olnud sõjameestel pisut muret sellest, mis Peetrusega oli sündinud.

12:19 Ja kui Heroodes teda otsis ega leidnud, laskis ta valvuritele kohut mõista ja käskis nad ära hukata. Ise ta läks siis Juudamaalt Kaisareasse ja viibis seal.

12:20 Heroodes aga kandis viha tüüroslaste ja siidonlaste vastu. Need tulid ühel meelel tema juurde ja meelitasid Blastust, kuninga kambriülemat, ja palusid rahu. Sest nende maa sai oma toiduse kuninga maast.

12:21 Siis pani Heroodes määratud päeval kuninglikud riided selga ja istus kohtujärjele ja pidas neile kõnet;

12:22 aga rahvas kisendas: „See on Jumala, aga mitte inimese hääl!”

12:23 Aga sedamaid lõi teda Issanda Ingel, sest et ta ei andnud au Jumalale; ja ussid sõid ta ära ja ta heitis hinge.

12:24 Aga Jumala sõna kasvas ja levis.

12:25 Ja Barnabas ja Saulus tulid tagasi Jeruusalemmast, kui nad olid täitnud oma ülesande, ning võtsid enestega ühes ka Johannese, keda hüüti lisanimega Markuseks.

13:1 Aga Antiookias olevas koguduses oli prohveteid ja õpetajaid: Barnabas ja Siimon, keda hüüti Nigeriks, ja Luukius Küreenest ja Maanaen, kes nelivürst Heroodesega ühes oli üles kasvatatud, ja Saulus.

13:2 Kui need Issandat teenisid ja paastusid, ütles Püha Vaim: „Eraldage Mulle Barnabas ja Saulus tööle, milleks Mina nad olen kutsunud!”

13:3 Siis nad paastusid ja palusid Jumalat ja panid oma käed nende peale ja saatsid nad teele.

13:4 Need, Püha Vaimu poolt läkitatud, tulid nüüd Seleukiasse ja sõitsid sealt laevaga Küprosesse.

13:5 Ja kui nad Salamisesse olid jõudnud, kuulutasid nad Jumala sõna juutidele kogudusekodades; neil oli ka Johannes käsiliseks ühes.

13:6 Aga kui nad olid saare läbi käinud Paafosest saadik, kohtasid nad üht juudi nõida ja valeprohvetit, Barjeesus nimi;

13:7 see oli maavalitseja Sergius Pauluse juures, kes oli mõistlik mees. Tema kutsus Barnabase ja Sauluse enese juurde ja püüdis kuulda Jumala sõna.

13:8 Aga neile pani vastu Elümas, nõid — sest seda tähendab nimi tõlkes — püüdes maavalitsejat ära pöörata usust.

13:9 Kuid Saulus, keda hüütakse ka Pauluseks, täis Püha Vaimu, vaatas teravasti talle otsa

13:10 ning ütles: „Oh sind, kes oled täis kõike kavalust ja kõike tigedust, sa kuradi laps, sa kõige õiguse vaenlane, kas sa ei lakka kõverdamast Issanda sirgeid teid?

13:11 Ja nüüd, vaata, Issanda käsi tuleb sinu peale ja sa jääd pimedaks ega näe päikest tükil ajal!” Ja sedamaid langes ta peale sõgedus ning pimedus, ja ta käis ümber ja otsis talutajaid.

13:12 Kui maavalitseja nägi, mis sündis, uskus ta ja ehmus üliväga Issanda õpetusest.

13:13 Ja kui need, kes olid kaasas Paulusega, ära läksid Paafosest, saabusid nad Pergesse, Pamfüüliamaale. Seal Johannes lahkus neist ja läks tagasi Jeruusalemma.

13:14 Aga nemad läksid edasi Pergest ja jõudsid Pisiidia Antiookiasse ning läksid kogudusekotta hingamispäeval ja istusid maha.

13:15 Ja pärast seda, kui olid loetud käsk ja prohvetid, läkitasid kogudusekoja ülemad neile ütlema: „Mehed, vennad, kui teil on öelda mõni manitsussõna rahvale, siis öelge!”

13:16 Siis Paulus tõusis üles ja viitas käega neile ning ütles: „Iisraeli mehed ja teie, kes kardate Jumalat, kuulge!

13:17 Selle rahva, Iisraeli, Jumal valis ära meie esiisad ja ülendas rahva, kui nad võõrastena olid Egiptuses, ja tõi nad sealt välja kõrgele tõstetud käsivarrega,

13:18 ja sallis nende kombeid ligi nelikümmend aastat kõrbes

13:19 ja hävitas seitse rahvast Kaananimaal ja jagas nende maa neile pärandiks.

13:20 See kõik sündis umbes neljasaja viiekümne aasta jooksul. Pärast seda Ta andis neile kohtumõistjaid prohvet Saamueli ajani.

13:21 Ja selle järele nad palusid enestele kuningat. Ja Jumal andis neile Sauli, Kiisi poja, Benjamini suguharust mehe. Nii möödus nelikümmend aastat.

13:22 Ja kui Ta selle oli tagandanud, äratas Ta neile kuningaks Taaveti, kellest Tema ka tunnistades ütles: „Ma olen leidnud Taaveti, Jesse poja, Oma südamekohase mehe, kes teeb kõik Mu tahtmist mööda!”

13:23 Selle soost on Jumal äratanud Oma tõotuse järgi Jeesuse Iisraeli Päästjaks,

13:24 siis kui otse enne Tema ilmumist Johannes kuulutas meeleparanduse ristimist kõigele Iisraeli rahvale.

13:25 Ent kui Johannes oli oma elukäiku lõpetamas, ütles tema: „Mina ei ole see, kelleks te mind peate; aga vaata, pärast mind tuleb See, Kelle kinga jalast päästma ma väärt ei ole!”

13:26 Mehed, vennad, Aabrahami soo lapsed ja need, kes teie seast kardavad Jumalat, meile on selle pääste sõna läkitatud!

13:27 Sest Jeruusalemma elanikud ja nende ülemad, Jeesust mitte tundes, saatsid hukkamõistmisega täide prohvetite sõnad, mida igal hingamispäeval loetakse;

13:28 ja ehk nad küll ei leidnud ühtki surmasüüd, palusid nad Pilaatust, et Ta surmataks.

13:29 Ja kui nad olid täide saatnud kõik, mis Temast oli kirjutatud, võtsid nad Ta maha puu pealt ja panid hauda.

13:30 Aga Jumal äratas Tema surnuist üles!

13:31 Ja Tema ilmus palju päevi neile, kes Temaga olid tulnud Galileast Jeruusalemma ja kes nüüd on Ta tunnistajad rahva ees.

13:32 Ja me kuulutame teile selle hea sõnumi, tõotuse, mis anti meie esiisadele,

13:33 et Jumal selle on täitnud meile, nende lastele, äratades üles Jeesuse, nagu ka teises laulus on kirjutatud: „Sina oled Mu Poeg, täna Ma sünnitasin Sind!”

13:34 Et Ta Tema on surnuist üles äratanud, nii et Tal iialgi ei ole tarvis kõduneda, sellest on Ta öelnud nõnda: „Mina täidan teile need Taavetile antud pühad ja kindlad tõotused!”

13:35 Sellepärast Ta ütleb ka teises paigas: „Sina ei lase Oma Püha näha kõdunemist!”

13:36 Sest kui Taavet oma rahvapõlve ajal oli teinud Jumala tahte järgi, uinus ta magama ja pandi oma esiisade juurde ja nägi kõdunemist;

13:37 kuid See, Kelle Jumal üles äratas, ei näinud kõdunemist!

13:38 Sellepärast olgu teil nüüd teada, mehed, vennad, et teile Selle läbi kuulutatakse pattude andeksandmist,

13:39 ja et igaüks, kes usub, mõistetakse õigeks Tema sees kõigest sellest, millest te ei võinud õigeks saada Moosese käsuõpetuse kaudu.

13:40 Katsuge nüüd, et teid ei tabaks, mis on öeldud prohvetite kirjades:

13:41 „Vaadake, te põlgajad, ja pange imeks ja minge hukka! Sest Ma teen teie päevil teo; teo, mida te ei usuks, kui keegi teile sellest jutustaks!”

13:42 Kui nad siis väljusid, paluti neid järgmisel hingamispäeval neile rääkida neid sõnu.

13:43 Aga kui kogudusekojast oli laiali mindud, järgis palju juute ja juudiusku pöördunud jumalakartlikke Paulust ja Barnabast, kes nendega kõnelesid ja neid õhutasid jääma Jumala armusse.

13:44 Aga järgmisel hingamispäeval kogunes peaaegu kõik linn kuulama Jumala sõna.

13:45 Kui siis juudid nägid rahvahulka, said nad täis viha ja vaidlesid vastu Pauluse kõnele ning pilkasid Jumalat.

13:46 Aga Paulus ja Barnabas kõnelesid julgesti ning ütlesid: „Teile pidi Jumala sõna esiti räägitama; kuid et te selle enesest ära lükkate ega arva endid olevat igavest elu väärt, siis me pöördume paganate poole.

13:47 Sest nõnda on meid Issand käskinud: Mina olen Sind pannud valguseks paganaile, et Sa oleksid päästeks ilmamaa otsani!”

13:48 Kui paganad seda kuulsid, said nad rõõmsaks ja ülistasid Issanda sõna ja uskusid, nii paljud kui olid määratud igaveseks eluks.

13:49 Ja Issanda sõna levis üle kogu maakonna.

13:50 Aga juudid ässitasid jumalakartlikke kõrgema seisuse naisi ja linna ülemaid ning äratasid vaenu Pauluse ja Barnabase vastu ja ajasid nad välja oma aladelt.

13:51 Aga nemad puistasid oma jalgade põrmu nende peale ja tulid Ikoonioni.

13:52 Ja jüngrid täitusid rõõmu ja Püha Vaimuga.

14:1 Aga Ikoonionis sündis, et nad üheskoos läksid juutide kogudusekotta ja kõnelesid nõnda, et niihästi suur hulk juute kui kreeklasi sai usklikuks.

14:2 Aga uskmatud juudid kihutasid üles ja ärritasid paganate meeled vihale vendade vastu.

14:3 Siis nad viibisid seal kauemat aega, kuulutades julgesti Issandat, Kes andis tunnistuse Oma armusõnale ja laskis sündida tunnustähti ja imetegusid nende käte läbi.

14:4 Aga linna rahvas jagunes kaheks: ühed olid juutide, teised Apostlite poolt.

14:5 Kui siis paganad ja juudid oma ülematega ühel nõul tahtsid tulla nende kallale, et neid teotada ja kividega visata,

14:6 said nad seda teada ja põgenesid Lükaoonia linnadesse, Lüstrasse ja Derbesse ja nende ümbrusesse

14:7 ja kuulutasid seal Evangeeliumi.

14:8 Ja Lüstras istus mees, võimetu seisma, oma emaihust jalutu, kes ei olnud elades kõndinud.

14:9 See kuulis Pauluse kõnet. Ja kui Paulus teda silmas ning nägi, et tal oli usku terveks saada,

14:10 ütles ta suure häälega: „Tõuse püsti oma jalgele!” Ja ta kargas üles ja kõndis.

14:11 Aga kui rahvas nägi, mis Paulus oli teinud, siis nad tõstsid oma häält ning ütlesid lükaoonia keeli: „Jumalad on inimeste sarnastena alla tulnud meie juurde!”

14:12 Ja nad nimetasid Barnabast Zeusiks ja Paulust Hermeseks, sest tema oli see, kes kõneles.

14:13 Ja Zeusi preester linna aguli templist tõi härgi ja lillepärgi värava ette ja tahtis ohverdada ühes rahvaga.

14:14 Aga kui Apostlid Barnabas ja Paulus seda kuulsid, rebestasid nad oma riided, kargasid hüüdes rahva sekka

14:15 ning ütlesid: „Mehed, miks te seda teete? Meie oleme niisamasugused nõdrad inimesed nagu teiegi ja kuulutame teile Evangeeliumi, et te tühjest asjust pöörduksite elava Jumala poole, Kes on teinud taeva ja maa ja mere ning kõik, mis nende sees on,

14:16 Kes endisel põlvel on lasknud kõik rahvad käia Omi teid,

14:17 ja siiski ei ole jätnud andmata enesest tunnistust, vaid on meile head teinud, ja on taevast meile andnud vihma ja head viljalist aega ja rooga ning on täitnud meie südame rõõmuga!”

14:18 Nii kõneldes nad vaevalt vaigistasid rahva, et see neile ei ohverdaks.

14:19 Aga Antiookiast ja Ikoonionist tuli sinna juute ja need meelitasid hulga eneste poole ja viskasid Paulust kividega ning vedasid ta linnast välja, arvates, et ta on surnud.

14:20 Aga kui jüngrid olid tema ümber tulnud, tõusis ta üles ja läks linna. Ja järgmisel päeval ta läks ühes Barnabasega Derbesse.

14:21 Ja kui nad selles linnas olid kuulutanud Evangeeliumi ja saanud mõned jüngreiks, läksid nad tagasi Lüstrasse, Ikoonioni ja Antiookiasse ning

14:22 kinnitasid jüngrite hingi, manitsedes neid jääma ususse ning seletades, et meil mitme viletsuse kaudu tuleb minna Jumala Riiki.

14:23 Ja kui nad neile igas koguduses käte pealepanemisega olid seadnud vanemad, jätsid nad paastudes ja palvetades nemad Issanda hooleks, Kellesse need nüüd uskusid.

14:24 Siis nad käisid läbi Pisiidiamaa ja saabusid Pamfüüliasse.

14:25 Ja kui nad Perges olid sõna kuulutanud, läksid nad Ataaliasse.

14:26 Sealt nad purjetasid Antiookiasse, kust nad olid väljunud Jumala armu hooleks antuina sellele tööle, mille nad olid lõpetanud.

14:27 Ja kui nad olid saabunud, kogusid nad koguduse kokku ja kuulutasid, mis suuri asju Jumal oli teinud, olles nendega, ja et ta oli avanud paganaile usu ukse.

14:28 Ja nad viibisid seal kauemat aega jüngrite juures.

15:1 Ja mõned, kes olid tulnud Juudamaalt, õpetasid vendi nõnda: „Kui te ei lase endid ümber lõigata Moosese kombe järgi, siis te ei või õndsaks saada!”

15:2 Kui sellest tõusis lahkmeel ja Paulusel ja Barnabasel ei olnud nendega mitte pisut vaidlemist, siis tehti otsuseks, et Paulus ja Barnabas ning mõned muud nende seast lähevad Jeruusalemma Apostlite ja vanemate juurde selle tüliküsimuse pärast.

15:3 Siis kogudus saatis nad teele, ja nemad läksid Foiniikiast ja Samaariast läbi ning jutustasid paganate pöördumisest ja tegid sellega suure rõõmu kõigile vendadele.

15:4 Kui nad saabusid Jeruusalemma, võtsid kogudus, Apostlid ja vanemad nad vastu. Ja nemad jutustasid, mis suuri asju Jumal oli teinud, olles nendega.

15:5 Aga mõned variseride usulahust, kes olid saanud usklikuks, astusid esile ning ütlesid: „Neid tuleb ümber lõigata ja käskida pidada Moosese käsku!”

15:6 Siis Apostlid ja vanemad tulid kokku seda asja arutama.

15:7 Ja kui asjast tekkis palju vaidlust, tõusis Peetrus ning ütles neile: „Mehed, vennad, teie teate, et Jumal juba ammusest ajast teie seast on ära valinud mind, et minu suu läbi paganad kuuleksid Evangeeliumi sõna ja usuksid.

15:8 Ja südametundja Jumal on neile andnud tunnistuse, andes neile Püha Vaimu otsekui meilegi,

15:9 ega ole teinud mingisugust vahet meie ja nende vahel, puhastades nende südamed usu läbi.

15:10 Miks te siis nüüd kiusate Jumalat, et panete jüngrite kaela ikke, mida meie esiisad ega meie ei ole suutnud kanda?

15:11 Ent me usume Issanda Jeesuse Kristuse armu läbi saada õndsaks, otse nõnda kui nemadki!”

15:12 Aga kogu rahvahulk jäi vait ja nad kuulasid, kuidas Barnabas ja Paulus jutustasid, mis suuri tunnustähti ja imesid Jumal paganate seas oli teinud nende läbi.

15:13 Kui nad siis olid jutu lõpetanud, võttis Jakoobus sõna ning ütles: „Mehed, vennad, kuulge mind!

15:14 Siimon on seletanud, kuidas Jumal esiti võttis eesmärgiks võita Oma nimele rahvas paganate seast.

15:15 Sellega sobivad ühte prohvetite sõnad, nagu on kirjutatud:

15:16 „Pärast seda Ma tulen jälle ja ehitan üles Taaveti lagunenud maja ning parandan ära tema varemed ja püstitan ta uuesti,

15:17 et muudki inimesed otsiksid Issandat ja kõik rahvad, kelle üle on nimetatud Minu nimi, ütleb Issand, Kes seda teeb,

15:18 mis on teada igavikust.”

15:19 Sellepärast arvan mina, et neile, kes paganate seast pöörduvad Jumala poole, ei peaks tehtama raskusi,

15:20 vaid neile kirjutatagu, et nad hoiduksid väärjumalate rüveduse, porduelu, lämbunu ja vere eest.

15:21 Sest Moosesel on vanast ajast kõigis linnades küllalt neid, kes teda kuulutavad, ning teda loetakse igal hingamispäeval kogudusekodades.”

15:22 Siis Apostlid ja vanemad ühes kõige kogudusega arvasid heaks valida endi seast mehed ning läkitada Antiookiasse ühes Pauluse ja Barnabasega, nimelt Juuda, lisanimega Barsabas, ja Siilase, kes olid juhatajad vendade seas.

15:23 Nendega nad saatsid järgmise kirja: „Meie, Apostlid ja vanemad ja vennad, saadame tervisi vendadele paganate seast, kes elavad Antiookia- ja Süüria- ja Kiliikiamaal.

15:24 Olles kuulnud, et mõned meie seast on välja läinud ja on teid teinud kõnedega rahutuks ja on saatnud teie hinged kitsikusse, ilma et meie neid oleksime käskinud,

15:25 arvasime üksmeelselt heaks valida mehed ja läkitada need teie juurde ühes meie armsate vendade Barnabase ja Paulusega,

15:26 meestega, kes oma elu on pannud kaalule meie Issanda Kristuse nime pärast.

15:27 Nii me oleme siis läkitanud Juuda ja Siilase, et nad teile suusõnal teataksid sedasama.

15:28 Sest Püha Vaim ja meie oleme arvanud heaks, et teie peale ei tohi panna enam ühtki koormat kui aga need väga tarvilised määrused:

15:29 hoiduda ebajumalate ohvriliha ja vere ja lämbunu ja porduelu eest. Kui te nendest hoidute, teete hästi. Jääge Jumalaga!”

15:30 Nii nad saadeti teele ja nad saabusid Antiookiasse. Seal nad kogusid rahvahulga kokku ja andsid kirja neile kätte.

15:31 Kui nad seda olid lugenud, said nad rõõmsaks selle troostist.

15:32 Aga Juudas ja Siilas, kes ka ise olid prohvetid, manitsesid vendi mitme sõnaga ja kinnitasid neid.

15:33 Ja kui nad seal mõne aja olid viibinud, saadeti nad rahuga vendade juurest nende juurde, kes nad olid läkitanud.

15:34 Ja Siilas arvas heaks jääda nende juurde.

15:35 Aga Paulus ja Barnabas viibisid Antiookias ning õpetasid ja kuulutasid ühes paljude teistega Issanda armuõpetuse sõna.

15:36 Mõne päeva pärast ütles Paulus Barnabasele: „Lähme jälle vaatama vendi kõiki linnu mööda, kus me oleme kuulutanud Issanda sõna, kuidas nende käsi käib!”

15:37 Ja Barnabas andis nõu võtta kaasa Johannes, keda hüütakse Markuseks.

15:38 Aga Paulus arvas heaks mitte võtta enesega teda, kes neist oli lahkunud Pamfüülias ega olnud ühes nendega läinud tööle.

15:39 Sellest tekkis äge vaidlus, nii et nad üksteisest lahkusid ja et Barnabas võttis enese juurde Markuse ning sõitis laevaga Küprosesse.

15:40 Aga Paulus valis Siilase ja läks teele, ja vennad andsid ta Jumala armu hooleks.

15:41 Ja ta käis läbi Süüria ja Kiliikia kinnitades kogudusi.

16:1 Ja ta saabus Derbesse ja Lüstrasse. Ja vaata, seal oli üks jünger, Timoteos nimi, uskliku juudi naise poeg; aga ta isa oli kreeklane.

16:2 Sellele andsid Lüstras ja Ikoonionis olijad vennad hea tunnistuse.

16:3 Teda tahtis Paulus enesele saatjaks teele. Ja ta võttis ning lõikas ta ümber juutide pärast, kes olid neis paigus; sest nad teadsid kõik, et tema isa oli kreeklane.

16:4 Aga kui nad käisid linnast linna, käskisid nad usklikke pidada neid seadmisi, mis Apostlid ja vanemad Jeruusalemmas olid otsustanud.

16:5 Siis kinnitati kogudusi usus ja liikmete arv kasvas päev-päevalt.

16:6 Ja nemad käisid läbi Früügia- ja Galaatiamaa, sest Püha Vaim oli neid keelanud sõna rääkimast Aasias.

16:7 Jõudes Müüsiani üritasid nad matkata Bitüüniasse, kuid Jeesuse Vaim ei lasknud neid mitte.

16:8 Siis nad läksid mööda Müüsiast ja tulid alla Troasse.

16:9 Ja Paulus nägi öösel nägemuse: Makedoonia mees seisis ja palus teda ning ütles: „Tule alla Makedooniasse ja aita meid!”

16:10 Kui ta seda nägemust oli näinud, siis me püüdsime kohe välja minna Makedooniasse ja me olime julged selles, et Issand meid oli kutsunud neile Evangeeliumi kuulutama.

16:11 Me läksime Troast teele ja tulime otsekohe Samotraakesse ja järgmisel päeval Neapolisse

16:12 ja sealt Filipisse, mis on esimesi linnu tolles Makedoonia osas, asulinn. Sinna linna me jäime peatama mõneks päevaks.

16:13 Ja hingamispäeval me läksime linnast välja jõe äärde, kus neil oli kombeks käia palvusel, ja istusime maha ning kõnelesime naistele, kes olid kokku tulnud.

16:14 Ja ka üks jumalakartlik naine, nimega Lüüdia, purpurimüüja Tüatiira linnast, kuulas jutlust. Tema südame avas Issand, et ta pani tähele seda, mida Paulus rääkis.

16:15 Aga kui tema ja ta pere olid ristitud, palus ta meid ning ütles: „Kui te arvate, et ma olen saanud usklikuks Issandasse, siis tulge mu kotta ja jääge sinna!” Ja ta käis meile peale.

16:16 Aga sündis, kui me läksime palvusele, et meile tuli vastu tüdruk, kellel oli lausuja vaim. See tõi oma isandaile palju kasu lausumisega.

16:17 Tema tuli Paulusele ja meile järele, kisendas ning ütles: „Need inimesed on Kõigekõrgema Jumala sulased, kes teile kuulutavad õndsuse teed!”

16:18 Ja seda ta tegi mitu päeva. Aga Paulusel oli sellepärast meel haige, ja ta pöördus ümber ning ütles vaimule: „Ma käsin sind Jeesuse Kristuse nimel välja minna tema seest!” Ja vaim läks välja samal tunnil.

16:19 Aga kui tüdruku isandad nägid, et nende kasu lootus oli lõppenud, võtsid nad Pauluse ja Siilase kinni ja vedasid nad turule ülemate juurde.

16:20 Ja nad viisid nad pealikute ette ning ütlesid: „Need inimesed teevad meie linna rahutuks ja nad on juudid!

16:21 Nad kuulutavad kombeid, mida meil kui roomlasil ei sünni vastu võtta ega täita!”

16:22 Ja rahvas tõusis nende vastu. Ja pealikud käskisid kiskuda nende riided seljast ja neid vitstega peksta.

16:23 Ja kui nad neile olid palju hoope andnud, viskasid nad nemad vanglasse ja käskisid vangihoidjal neid hoolsasti valvata.

16:24 Niisuguse kange käsu saanud, heitis ta nad kõige kindlamasse vangihoonesse ja pani nende jalad pakku.

16:25 Aga keskööl palvetasid Paulus ja Siilas ning kiitsid lauldes Jumalat. Ja vangid kuulsid neid.

16:26 Siis äkitselt sündis suur maavärisemine, nii et vangihoone alused vabisesid; ja sedamaid läksid kõik uksed lahti, ka kõikide köidikud pääsesid valla.

16:27 Kui nüüd vangihoidja unest ärkas ja nägi vangitorni uksed avatud olevat, tõmbas ta mõõga ja tahtis enesele otsa teha, sest ta mõtles, et vangid on ära karanud.

16:28 Aga Paulus hüüdis suure häälega ning ütles: „Ära tee enesele kurja, sest me oleme kõik siin!”

16:29 Siis ta küsis tuld, kargas sisse, heitis värisedes Pauluse ja Siilase ette maha,

16:30 tõi nad ka välja ning ütles: „Isandad, mis ma pean tegema, et ma õndsaks saaksin?”

16:31 Aga nemad ütlesid: „Usu Issandasse Jeesusesse, siis saad õndsaks sina ja su pere!”

16:32 Ja nad kuulutasid temale Issanda sõna ja kõigile, kes olid tema kojas.

16:33 Tema võttis nad sel öötunnil enese juurde ja pesi nende haavad. Ja ta ristiti sedamaid ja kõik tema pere.

16:34 Siis ta viis nad oma kotta, tõi toitu lauale ja oli väga rõõmus, et ta kogu oma perega oli saanud usklikuks Jumalasse.

16:35 Kui valgeks läks, läkitasid pealikud kohtusulased ütlema: „Lase need inimesed lahti!”

16:36 Siis vangihoidja teatas need sõnad Paulusele, öeldes: „Pealikud on siia läkitanud sõna, et teid tuleb lahti lasta; seepärast väljuge nüüd ja minge rahuga!”

16:37 Aga Paulus ütles neile: „Nad on meid avalikult peksnud ilma kohut mõistmata, ja me oleme Rooma kodanikud; nad on meid heitnud vangitorni ja nüüd nad tahavad meid salaja välja lükata. Nõnda ei tohi olla! Vaid tulgu nad ise ja saatku meid välja!”

16:38 Kohtusulased teatasid need sõnad pealikuile. Need lõid kartma, kui nad kuulsid neid Rooma kodanikud olevat.

16:39 Ja nad tulid ning rääkisid nendega lahkesti, tõid nad välja vangist ja palusid neid linnast ära minna.

16:40 Siis nad tulid vanglast välja ja läksid Lüüdia juurde. Ja kui nad olid vendi näinud, siis nad kinnitasid neid ja läksid ära.

17:1 Ja nad läksid läbi Amfipolise ja Apolloonia ja tulid Tessaloonikasse, kus oli juutide kogudusekoda.

17:2 Ja Paulus läks oma kombe järgi sisse nende juurde ja kõneles neile kolmel hingamispäeval Kirjast,

17:3 seletades ja tõestades, et Kristus pidi kannatama ja surnuist üles tõusma, ja öeldes: „See Jeesus, Keda mina teile kuulutan, on Kristus!”

17:4 Ja mõned neist said usklikuks ja liitusid Pauluse ja Siilasega, nõndasamuti suur hulk jumalakartlikke kreeklasi ja mitte pisut suursuguseid naisi.

17:5 Aga juudid said kadedaks ja võtsid enestega mõningaid hulguseid, nurjatuid mehi, kihutasid rahva üles ning tõstsid linnas möllu ja ründasid Jaasoni maja ning katsusid neid välja vedada rahva ette.

17:6 Aga kui nad neid ei leidnud, vedasid nad Jaasoni ja mõned vennad linna ülemate ette ning kisendasid: „Need, kes kõiges maailmas tüli tõstavad, on ka siin!

17:7 Neid on Jaason vastu võtnud ja nad kõik teevad keisri käskude vastu ja ütlevad ühe teise olevat kuninga, Jeesuse!”

17:8 Seda kuuldes said rahvas ja linna ülemad rahutuks,

17:9 kuid saades Jaasonilt ja teistelt tagatise, lasksid nad nemad lahti.

17:10 Aga vennad saatsid sedamaid Pauluse ja Siilase läbi öö Beroiasse. Kui nemad olid saabunud, läksid nad juutide kogudusekotta.

17:11 Need olid üllamad kui Tessaloonika juudid; nemad võtsid sõna vastu kõige hea meelega ja uurisid iga päev Kirjast, kas see on nõnda, nagu kuulutati.

17:12 Siis uskusid nüüd paljud neist, ja mitte pisut kreeka lugupeetud naisi ja mehi.

17:13 Aga kui Tessaloonika juudid said teada, et Paulus ka Beroias kuulutas Jumala sõna, tulid nad sinnagi rahvast ässitama ja rahutuks tegema.

17:14 Siis vennad saatsid Pauluse sedamaid minema mere äärde; aga Siilas ja Timoteos jäid sinna.

17:15 Ja Pauluse saatjad viisid ta Ateenani, ja kui nad olid saanud Siilase ja Timoteose jaoks käsu, et need nii ruttu kui võimalik tuleksid tema juurde, tulid nad sealt ära.

17:16 Aga kui Paulus Ateenas neid oli ootamas, ärritus ta vaim temas, kui ta nägi linna ebajumalakujusid täis olevat.

17:17 Ent ta kõneles nüüd kogudusekojas juutidega ja jumalakartlike inimestega, ja turul iga päev nendega, keda ta kohtas.

17:18 Ja mõned epikuurlaste ja stoalaste mõttetargad vaidlesid temaga. Ühed ütlesid: „Mida siis see lobasuu tahab öelda?” Aga teised: „Tema näib kuulutavat võõraid vaime!” Sest ta jutlustas neile Jeesusest ja ülestõusmisest.

17:19 Ja nad võtsid ta kinni ja viisid ta Areopaagi ning ütlesid: „Kas me võiksime teada saada, mis uus õpetus see on, mida sa õpetad?

17:20 Sest sa tood meie kõrvade ette võõrastavaid asju; sellepärast tahamegi nüüd teada, mis need õige on!”

17:21 Sest kõik ateenlased ja muulased, kes nende juures elasid, ei olnud millelegi nii himukad kui jutustama ja kuulama uudiseid.

17:22 Aga Paulus seisis keset Areopaagi ning ütles: „Ateena mehed, ma näen, et te olete igapidi väga jumalakartlikud.

17:23 Sest ma olen läbi minnes ja teie pühi paiku vaadeldes leidnud ka altari, mille peale oli kirjutatud: „Tundmatule Jumalale!” Keda te nüüd tundmata teenite, Teda kuulutan mina teile.

17:24 Jumal, kes on teinud maailma ja kõik, mis seal sees, Tema, Kes on taeva ja maa Issand, ei ela templis, mis on kätega tehtud;

17:25 Teda ei teenita ka mitte inimeste kätega, otsekui oleks Temale midagi vaja; Tema annab Ise kõigile elu ja õhu ja kõik.

17:26 Ja Ta on ühest ainsast teinud kogu inimkonna kõige maa peale elama ning neile seadnud ennemääratud ajad ja nende asukohtade rajad,

17:27 et nad otsiksid Jumalat, kas nad Teda ehk saaksid kätega kombata ja leida, ehk Tema küll ei ole kaugel mitte ühestki meist;

17:28 sest Tema sees elame ja liigume ja oleme meie, nagu ka mõned teie luuletajaist on öelnud: „Sest ka meie oleme Tema sugu!”

17:29 Kui me nüüd oleme Jumala sugu, siis me ei tohi mõelda, et jumalik olend on kulla või hõbeda või kivi sarnane, niisugune nagu inimese oskuse ja väljamõeldise läbi tekitatud kuju.

17:30 Jumal on küll niisuguseid teadmatuse aegu sallinud, kuid nüüd Ta kuulutab kõigile inimestele kõigis paigus, et nad peavad meelt parandama,

17:31 sest Ta on seadnud päeva, mil Ta tahab kohut mõista maailma üle õigluses Mehe läbi, Kelle Ta selleks on määranud, ja pakub usku kõigile pärast seda, kui Ta on Tema surnuist üles äratanud!”

17:32 Aga kui nad surnute ülestõusmisest kuulsid, panid mõned seda naeruks, aga teised ütlesid: „Me tahame sind selles asjas kuulda veel teinegi kord!”

17:33 Nõnda läks Paulus nende keskelt ära.

17:34 Ent mõned mehed ühinesid temaga ja said usklikuks; nende hulgas oli ka Areopaagi liige Dionüüsios ja üks naine, nimega Daamaris, ja muid ühes nendega.

18:1 Pärast seda läks Paulus Ateenast ära ja tuli Korintosesse.

18:2 Sealt ta leidis juudi, nimega Akvila; see oli Pontosest pärit ja oli hiljuti tulnud Itaaliast ühes oma naise Priskillaga, sest keiser Klaudius oli käskinud kõigil juutidel Roomast lahkuda. Nende juurde tuli tema.

18:3 Ja et neil oli ühesugune amet, siis ta jäi nende juurde ja nad tegid ühes tööd; sest nad olid ametilt telgitegijad.

18:4 Aga ta õpetas kogudusekojas igal hingamispäeval ning äratas juute ja kreeklasi usule.

18:5 Kui siis Siilas ja Timoteos Makedooniast sinna jõudsid, oli Paulus andunud sõna kuulutamisele ning tunnistas juutidele, et Jeesus on Messias.

18:6 Aga kui nad vastu panid ja pilkama hakkasid, puistas ta tolmu oma riietelt ning ütles neile: „Teie veri tulgu teie pea peale! Mina olen puhas. Sest ajast ma lähen paganate juurde!”

18:7 Ja kui ta sealt ära läks, tuli ta ühe jumalakartliku mehe kotta, nimega Justus, kelle maja oli otse kogudusekoja kõrval.

18:8 Aga kogudusekoja ülem Krispos sai usklikuks Issandasse kogu oma perega ja palju korintlasi sai kuulates usklikuks, ja nad ristiti.

18:9 Siis Issand ütles öösel nägemuses Paulusele: „Ära karda, vaid kõnele ja ära ole vait!

18:10 Sest Mina olen sinuga ja ükski ei saa su kallale tulla sulle kurja tegema, sest Mul on palju rahvast selles linnas!”

18:11 Siis ta viibis seal ühe aasta ja kuus kuud ja õpetas nende seas Jumala sõna.

18:12 Aga kui Gallio oli Ahhaia maavalitseja, tõusid juudid ühel meelel Pauluse vastu ja viisid ta kohtujärje ette

18:13 ning ütlesid: „See siin meelitab inimesi Jumalat teenima käsuvastaselt!”

18:14 Aga kui Paulus tahtis suu avada, ütles Gallio juutidele: „Kui oleks tehtud mõni ülekohtune tegu või ilge kuritöö, oh juudid, siis ma oleksin küll kohustatud teid üle kuulama;

18:15 aga kui on vaidlust sõnade ja nimede ja käsuõpetuse pärast teie seas, siis katsuge ise toime saada; neis asjus ei taha mina olla kohtumõistja!”

18:16 Ja ta ajas nad ära kohtujärje eest.

18:17 Nemad aga läksid kõik kogudusekoja ülema Soostenese kallale ja peksid teda kohtujärje ees. Ja Gallio ei hoolinud sellest midagi.

18:18 Aga Paulus viibis seal veel mitu päeva. Siis ta jättis vennad jumalaga ja sõitis laevaga Süüriasse ja ühes temaga Priskilla ja Akvila, pärast seda kui ta Kenkreas oli lasknud oma pea pügada, sellepärast et ta oli andnud tõotuse.

18:19 Ja nad saabusid Efesosse ja siin ta jättis nad maha, tema ise aga läks kogudusekotta ja vaidles juutidega.

18:20 Aga kui nad teda palusid kauemaks eneste juurde jääda, ei olnud ta nõus,

18:21 vaid jättis nad jumalaga ning ütles: „Ma tulen teinekord teie juurde tagasi, kui Jumal tahab!” Ja ta läks Efesosest ära.

18:22 Ja kui ta Kaisareas oli maabunud, läks ta üles Jeruusalemma, tervitas kogudust ja läks siis alla Antiookiasse.

18:23 Kui ta seal oli viibinud mõnd aega, läks ta teele ja käis järgemööda läbi Galaatia maakonna ja Früügia, kinnitades kõiki jüngreid.

18:24 Aga keegi juut, Apollos nimi, Aleksandriast pärit, vahva kõnemees ja vägev kirjaseletaja, tuli Efesosse.

18:25 Teda oli õpetatud tundma Issanda teed ja ta oli tuline vaimult, rääkis ja õpetas õigesti Jeesusest, aga tundis ainult Johannese ristimist.

18:26 Tema hakkas julgesti õpetama kogudusekojas. Aga kui Priskilla ja Akvila teda kuulsid, võtsid nad ta eneste juurde ja seletasid talle selgemini ära Jumala tee.

18:27 Aga kui ta tahtis minna Ahhaiasse, julgustasid vennad teda selleks ning kirjutasid jüngritele, et nad tema vastu võtaksid. Kui ta sinna oli saabunud, saatis ta palju kasu neile, kes armu läbi olid saanud usklikuks.

18:28 Sest suure osavusega lükkas ta avalikult juutide väited ümber ja näitas Kirjast, et Jeesus on Messias.

19:1 Kui Apollos oli Korintoses, sündis, et Paulus käis läbi ülamaakonnad ja tuli Efesosse ning leidis sealt jüngreid.

19:2 Ja ta küsis neilt: „Kas te saite Püha Vaimu, kui saite usklikuks?” Aga nemad ütlesid talle: „Me ei olegi kuulnud, kas Püha Vaimu on!”

19:3 Ja tema ütles: „Mis ristimisega te siis olete ristitud?” Nad vastasid: „Johannese ristimisega!”

19:4 Aga Paulus ütles: „Johannes ristis meeleparandusristimisega, öeldes rahvale, et nad usuksid Temasse, Kes pärast teda tuleb, see on Jeesusesse!”

19:5 Kui nad seda kuulsid, lasksid nad endid ristida Issanda Jeesuse nimesse.

19:6 Ja kui Paulus pani oma käed nende peale, tuli Püha Vaim nende peale ja nad rääkisid võõraid keeli ja ennustasid.

19:7 Neid oli üldse ligi kaksteist meest.

19:8 Ja ta läks kogudusekotta ning kõneles seal avalikult kolm kuud, õpetades ja äratades nõudma Jumala riiki.

19:9 Aga kui mõned tegid oma südame kõvaks ega uskunud, vaid rääkisid halba õpetusest rahva ees, läks ta ära nende juurest ning eraldas neist jüngrid ja pidas iga päev arutlusi Türannose koolis.

19:10 See kestis kaks aastat, nii et kõik, kes Aasias elasid, niihästi juudid kui kreeklased, said kuulda Issanda Jeesuse sõna.

19:11 Ja Jumal tegi iseäralikke imetegusid Pauluse käte läbi,

19:12 nii et ka tema ihu pealt võetud higirätikuid ja põlli viidi haigete peale ja tõved lahkusid haigetest ning kurjad vaimud läksid välja.

19:13 Aga mõningad ümberrändajad juudi lausujad hakkasid Issanda Jeesuse nime nimetama nende peale, kelles oli kurje vaime, öeldes: „Ma vannutan teid Jeesuse nimel, keda Paulus kuulutab!”

19:14 Ja need olid ühe juudi ülempreestri Skeua seitse poega, kes seda tegid.

19:15 Ent kuri vaim vastas ning ütles neile: „Jeesust ma tunnen ja Paulust ma tean, aga kes teie olete?”

19:16 Ja inimene, kelles oli kuri vaim, kargas nende kallale, sai võimust nende üle ja võitis nad ära, nõnda et nad alasti ja haavatult põgenesid sellest kojast.

19:17 Ja see sai teatavaks kõigile juutidele ja kreeklastele, kes elasid Efesoses. Ja hirm tuli nende kõikide peale, ja Issanda Jeesuse nime ülistati väga.

19:18 Ja paljud neist, kes olid usklikuks saanud, tulid ning tunnistasid ja andsid üles oma teod.

19:19 Aga mitmed neist, kes olid tegemist teinud nõiakunstiga, tõid kokku oma raamatud ja põletasid need ära kõikide nähes. Ja kui nende hind kokku arvati, leiti see olevat viiskümmend tuhat hõbetükki.

19:20 Nii võimsasti kasvas Issanda sõna ja avaldas oma väge.

19:21 Kui see kõik oli sündinud, võttis Paulus vaimus ette minna Makedoonia ja Ahhaia kaudu Jeruusalemma ning ütles: „Kui ma seal olen ära käinud, pean ma näha saama ka Rooma linna!”

19:22 Ja ta läkitas kaks oma abilist, Timoteose ja Erastose, Makedooniasse ja jäi ise veel mõneks ajaks Aasiasse.

19:23 Sel ajal tekkis suur tüli õpetuse pärast.

19:24 Sest üks hõbesepp, Demeetrios nimi, tegi hõbedast Artemise templeid ja saatis sellega ametimeestele palju kasu.

19:25 Need ta kogus kokku ja teisi, kes seda tööd tegid, ning ütles: „Mehed, te teate, et meil sellest tööst on hea tulu,

19:26 ja te näete ning kuulete, et see Paulus mitte ainult Efesoses, vaid ka peaaegu kogu Aasias palju rahvast ära meelitab ja eksitab, öeldes, et need ei olevat jumalad, mis kätega tehakse.

19:27 Ent mitte ükspäinis seda meie tööstust ei ähvarda halvakspanu, vaid ka suure jumalanna Artemise templit, nii et seda mikski ei panda ja et kaob ka jumalanna suur au, keda kummardavad kogu Aasia ja kõik maailm!”

19:28 Kui nad seda kuulsid, said nad täis viha, kisendasid ning ütlesid: „Suur on efeslaste Artemis!”

19:29 Ja kõik linn sai täis kära ja nad tormasid ühel meelel teatrisse ja vedasid ühes sinna Gaajuse ja Aristarhose, kaks makedoonlast, kes olid Pauluse matkakaaslased.

19:30 Ent kui Paulus tahtis rahva sekka minna, ei lasknud jüngrid teda mitte.

19:31 Ka mõned Aasiamaa ülemad, kes olid tema sõbrad, läkitasid tema juurde ning palusid teda, et ta ei läheks teatriväljakule.

19:32 Seal kisendasid ühed seda, teised teist; sest rahvakogu oli segaduses ja suurem hulk ei teadnud, misjaoks nad olid kokku tulnud.

19:33 Siis toodi rahva seast esile Aleksandros, kelle juudid ette lükkasid. Aleksandros viitas käega, märku andes, et ta tahab pidada kaitsekõnet rahva ees.

19:34 Aga kui nad märkasid, et ta on juut, tõstsid nad kisa ja karjusid kõik nagu ühest suust ligi kaks tundi aega: „Suur on efeslaste Artemis!”

19:35 Viimaks linnakirjutaja vaigistas rahva ning ütles: „Efesose mehed, kas on ühtki inimest, kes ei teaks, et efeslaste linn on suure Artemise ja tema taevast mahalangenud kuju hoidja?

19:36 Et nüüd ükski sellele ei saa vastu rääkida, siis tuleb teil jääda vait ega tule midagi ette võtta uisapäisa.

19:37 Sest te olete toonud siia need mehed, kes ei ole templi rüüstajad ega teie jumalanna teotajad.

19:38 Kui nüüd Demeetriosel ja temaga ühes olevail ametimeestel on kellegi peale midagi kaebamist, siis on selleks kohtupäevi ja maavalitsejaid; kaevaku nad üksteist kohtusse.

19:39 Ja kui teil on veel mingit muud nõudmist, siis seletatagu asi korrapärase rahvakogu ees.

19:40 Sest meil tuleb tänase kära pärast karta, et meie peale kaebus tõstetakse, ilma et meil oleks mingit põhjust, millega seda rahva kokkujooksu õigustada!” Kui ta seda oli öelnud, saatis ta rahvakogu laiali.

19:41 

20:1 Kui kära oli vaigistatud, kutsus Paulus jüngrid enese juurde, jättis nad jumalaga ja läks teele Makedooniasse.

20:2 Ja kui ta need maakohad oli läbi käinud ja seal palju manitsussõnu rääkinud, tuli ta Kreekamaale.

20:3 Seal ta viibis kolm kuud. Kui ta siis mõtles mereteed minna Süüriasse ja juudid salanõu pidasid ta vastu, võttis ta nõuks tagasi matkata Makedoonia kaudu.

20:4 Teda saatsid beroialane Soopatros, Pürrose poeg, tessalooniklastest Aristarhos ja Sekundus, ja derbelane Gaajus, ja Timoteos, ja aasialased Tühhikos ja Trofimos.

20:5 Need läksid ära eele ja ootasid meid Troas.

20:6 Meie aga läksime laevaga pärast hapnemata leibade päevi Filipist teele ja saabusime nende juurde Troasse viiendal päeval, ja jäime sinna seitsmeks päevaks.

20:7 Aga kui me esimesel nädalapäeval olime kokku tulnud leiba murdma, siis Paulus, kes tahtis teisel päeval ära minna, kõneles nendega ja jätkas oma kõnet keskööni.

20:8 Ent mitu lampi põles ülemises toas, kus me koos olime.

20:9 Aga üks noor mees, Eutühhos nimi, istus aknal; ja kui Paulus kauemini kõneles, tuli raske uni tema peale ja ta kukkus magades kolmandalt korralt alla ja tõsteti üles surnuna.

20:10 Aga Paulus läks alla ja heitis tema peale, haaras ta ümbert kinni ning ütles: „Ärge hädaldage, sest tal on hing veel sees!”

20:11 Siis ta läks üles ja murdis leiba ja sõi ja kõneles kaua kuni koiduni ja läks siis teele.

20:12 Aga noor mees viidi minema elusana ja oldi suuresti trööstitud.

20:13 Me läksime eele laeva ja sõitsime Assosesse, kus mõtlesime oodata Paulust laeva, sest nõnda oli ta käskinud, ette võttes ise jala tulla.

20:14 Kui ta nüüd Assoses meiega kokku sai, võtsime ta laeva ja tulime Mitüleenesse.

20:15 Sealt me purjetasime edasi ja jõudsime järgmisel päeval Kiose saare kohta ja peatusime teisel päeval Saamoses ja saabusime järgmisel päeval Mileetosesse.

20:16 Sest Paulusel oli nõu Efesosest mööda sõita, et mitte aega viita Aasias. Tõttas ta ju, et kui vähegi võimalik, Nelipühapäevaks jõuda Jeruusalemma.

20:17 Aga Mileetosest ta läkitas sõna Efesosse ja kutsus koguduse vanemad enese juurde.

20:18 Ja kui nad tema juurde tulid, ütles ta neile: „Te teate, kuidas ma esimesest päevast, kui ma tulin Aasiasse, kõige selle aja olin teie juures,

20:19 teenides Issandat kõige alanduse ja pisarate ja kiusatustega, mis mind tabasid juutide salanõu tõttu;

20:20 kuidas ma teie eest ei pidanud salajas midagi, mis teile tarvis oli, et oleksin selle jätnud teile kuulutamata ega oleks teid õpetanud avalikult ja kodasid mööda

20:21 ja tunnistanud nii juutidele kui kreeklastele pöördumist Jumala poole ja usku meie Issandasse Jeesusesse.

20:22 Ja nüüd, vaata, ma lähen vaimus seotuna Jeruusalemma ega tea, mis mind seal võib tabada;

20:23 kuid seda ma tean, et Püha Vaim igas linnas mulle tunnistab ning ütleb, et köidikud ja viletsused ootavad mind.

20:24 Ometi ma ei hooli sellest midagi ega pea ka oma elu kalliks, kui ma aga lõpetan oma elukorra ja ametikohused, mis ma olen saanud Issanda Jeesuse käest, et tunnistada Jumala armu Evangeeliumi.

20:25 Ja nüüd, vaata, ma tean, et te iialgi enam ei saa minu silmi näha, te kõik, kelle keskel ma olen käinud ja kuulutanud Jumala Riiki.

20:26 Sellepärast tunnistan ma teile tänasel päeval, et ma olen puhas kõikide verest;

20:27 sest ma pole midagi teie eest salanud Jumala tahtest, et ma teile seda tervelt ei oleks kuulutanud.

20:28 Sellepärast pange tähele iseendid ja kõike karja, kellele Püha Vaim on pannud teid ülevaatajaiks karjastena hoidma Jumala kogudust, mille Ta on omandanud Iseenese vere läbi.

20:29 Ma tean seda, et pärast minu äraminekut tulevad teie sekka hirmsad hundid, kes karjale armu ei anna;

20:30 ja teie eneste seast tõusevad mehed, kes kõnelevad pööraseid asju, et vedada jüngreid eneste järele.

20:31 Sellepärast valvake ja mõelge sellele, et ma kolm aastat ööd ja päevad ei ole lakanud silmaveega manitsemast igaüht teie seast.

20:32 Ja nüüd ma annan teid, vennad, Jumala ja Tema armusõna hooleks, Kes on vägev teid üles ehitama ja andma teile pärandi kõikide seas, Kes on pühitsetud.

20:33 Hõbedat ega kulda ega riietust ei ole ma ihaldanud.

20:34 Te teate ise, et need mu käed on teinud tööd minu ja mu kaaslaste vajaduste rahuldamiseks.

20:35 Mina olen teile kõigiti näidanud, et nõnda tööd tehes tuleb hoolt kanda nõrkade eest ja meeles pidada Issanda Jeesuse sõnu, mis Ta on öelnud: õndsam on anda kui võtta!”

20:36 Ja kui ta seda oli öelnud, langes ta põlvili ja palvetas ühes nende kõikidega.

20:37 Siis puhkesid kõik valjusti nutma ja hakkasid Paulusel ümber kaela ja andsid temale suud.

20:38 Kõige rohkem kurvastas neid sõna, mis ta oli öelnud, et nad enam ei saavat näha tema palet. Siis nad saatsid ta laeva.

21:1 Aga kui me neist olime lahkunud ja laevaga teele läinud, purjetasime otsekohe Koossi, aga teisel päeval Roodosesse ja sealt Patarasse.

21:2 Seal me leidsime laeva, mis läks Foiniikiasse, astusime sellesse ja purjetasime minema.

21:3 Kui Küpros meile hakkas paistma, jätsime selle vasakut kätt ja purjetasime Süüriasse ning maabusime Tüüroses, sest seal pidi laev koormast tühjendatama.

21:4 Seal me kohtasime jüngreid ning jäime nende juurde seitsmeks päevaks. Nemad ütlesid Paulusele Vaimu mõjul, et ta ei läheks Jeruusalemma.

21:5 Aga kui meie aeg lõppes, läksime teele. Ja nad kõik naiste ja lastega saatsid meid linnast välja, ja me heitsime põlvili ranna äärde ning palvetasime.

21:6 Ja kui me olime üksteise jätnud jumalaga, astusime laeva; aga nemad pöördusid tagasi koju.

21:7 Tüürosest me sõitsime Ptolemaisse ja lõpetasime seal oma laevasõidu; me teretasime vendi ja jäime nende juurde üheks päevaks.

21:8 Aga järgmisel päeval läksime sealt välja ja tulime Kaisareasse; me läksime Evangelist Filippuse kotta, kes oli üks neist seitsmest, ja jäime tema juurde.

21:9 Temal oli neli tütart; need olid neitsid ja ennustasid.

21:10 Aga kui me mõned päevad seal viibisime, tuli sinna prohvet Judeast, Aagabus nimi.

21:11 Tema tuli meie juurde ja võttis Pauluse vöö, sidus oma käed ja jalad kinni ja ütles: „Seda ütleb Püha Vaim: mehe, kelle oma on see vöö, seovad juudid Jeruusalemmas nõnda kinni ja annavad ta paganate kätte!”

21:12 Kui me seda kuulsime, palusime teda meie ja ka teised, kes seal elasid, et ta ei läheks Jeruusalemma.

21:13 Siis Paulus vastas: „Mis te teete, et nutate ja rõhute minu südant? Sest ma pole mitte üksnes valmis laskma ennast siduda, vaid ka surema Jeruusalemmas Issanda Jeesuse nime pärast!”

21:14 Aga kui ta ei võtnud meid kuulda, jäime rahule ja ütlesime: „Issanda tahtmine sündigu!”

21:15 Pärast neid päevi me valmistusime teele ja läksime Jeruusalemma.

21:16 Ja meiega ühes tulid mõned jüngrid Kaisareast, kes meid viisid ühe vana jüngri Mnaasoni, Küprose mehe juurde, kelle külaliseks me pidime jääma.

21:17 Ja kui me jõudsime Jeruusalemma, võtsid vennad meid heal meelel vastu.

21:18 Järgmisel päeval läks Paulus meiega Jakoobuse juurde. Ja kõik vanemad tulid sinna.

21:19 Ja kui ta neid oli teretanud, jutustas ta järgemööda kõik, mis Jumal oli teinud paganate seas tema ameti kaudu.

21:20 Seda kuuldes nad andsid Jumalale au ning ütlesid talle: „Sa näed, vend, kui mitu tuhat juuti on, kes on saanud usklikuks, ja need kõik peavad kangesti käsu kombeid.

21:21 Aga nad on saanud kuulda sinust, et sina õpetavat juute, kes elavad paganate seas, taganema Moosesest öeldes, et ei ole vaja lapsi ümber lõigata ega elada usukommete järgi.

21:22 Mis nüüd teha? Igatahes nad saavad kuulda, et sa oled tulnud.

21:23 Siis tee nüüd seda, mis me sulle ütleme: meil on neli meest, kes on võtnud eneste peale tõotuse.

21:24 Need võta enese juurde ning puhasta ennast ühes nendega ja kanna nende eest nende kulud, et nad oma pea pügaksid; siis märkavad kõik, et see on tühi, mis nad sinust on kuulnud, vaid et ka sina ise elad käsku pidades.

21:25 Aga paganate kohta, kes on saanud usklikuks, oleme otsustanud ja läkitanud kirja, et neil on tarvis hoiduda ebajumala ohvrilihast ja verest ja lämbunu lihast ja hooraelust!”

21:26 Siis võttis Paulus mehed enese juurde ja järgmisel päeval ta laskis ennast ühes nendega puhastada, läks pühakotta ja teatas, et puhastuspäevad on lõppenud, ja jäi sinna, kuni nende igaühe eest oli ohver toodud.

21:27 Aga kui need seitse päeva hakkasid lõpule jõudma, nägid teda Aasiast olevad juudid pühakojas ja ajasid kõik rahva kihama ning pistsid oma käed tema külge

21:28 ja kisendasid: „Iisraeli mehed, tulge appi! Siin on see mees, kes igal pool õpetab kõiki inimesi meie rahva ja käsu ja selle paiga vastu; pealegi on ta toonud kreeklasi pühakotta ja selle paiga rüvetanud!”

21:29 Sest nad olid enne näinud temaga linnas olevat efeslase Trofimose ja arvasid temast, et Paulus oli ta toonud pühakotta.

21:30 Ja kogu linn tõusis liikvele ning rahvast jooksis kokku. Ja nad võtsid Pauluse kinni ning tõmbasid ta pühakojast välja, ja uksed pandi kohe lukku.

21:31 Juba nad tahtsid teda tappa, kui ülempealikule teada anti, et kõik Jeruusalemm on kihamas.

21:32 See võttis sedamaid sõjamehi ja pealikuid enesega ja tuli joostes nende juurde. Kui nad ülempealikut ja sõjamehi nägid, lakkasid nad Paulust peksmast.

21:33 Siis astus ülempealik ette, võttis ta oma hoole alla, käskis ta kahe ahelaga kinni siduda ja küsis, kes ta on ja mis ta on teinud.

21:34 Aga rahva seast kisendasid ühed seda, teised teist. Ja et ta ei võinud õieti asja teada saada kära pärast, käskis ta tema viia kindlusesse.

21:35 Kui aga Paulus jõudis trepile, pidid sõjamehed teda kandma rahvatungi pärast,

21:36 sest suur rahvahulk käis järel ja kisendas: „Hukka ta ära!”

21:37 Ja kui Paulust juba oldi viimas kindlusesse, ütles ta ülempealikule: „Kas mul on luba midagi sulle rääkida?” Aga tema ütles: „Kas sa oskad kreeka keelt?

21:38 Kas sina ei olegi see egiptlane, kes mõni aeg tagasi mässu tõstis ja viis välja kõrbe neli tuhat mõrtsukat?”

21:39 Paulus ütles: „Mina olen juut Tarsosest, kuulsa Kiliikia linna kodanik; aga ma palun sind, anna mulle luba rahvale kõnelda!”

21:40 Kui ta andis loa, astus Paulus astmeile ning andis käega rahvale märku. Kui kõik vait jäid, hakkas ta kõnelema heebrea keeli ning ütles:

22:1 „Mehed, vennad ja vanemad, kuulge nüüd, mida ma enese kaitseks teile räägin!”

22:2 Kui nad kuulsid, et ta neile räägib heebrea keeli, jäid nad veel vaiksemaks. Ja tema ütles:

22:3 „Mina olen Juuda mees, sündinud Tarsoses Kiliikiamaal ja kasvatatud siin selles linnas Gamaalieli jalgade ees, õpetatud kõige rangemaks esiisade käskude täitmiseks; ja ma olin agar Jumala nõudja, nõnda nagu teie kõik tänapäeval olete.

22:4 Ja sellisena ma kiusasin taga seda õpetust vereni, köites ja viies vangi niihästi mehi kui naisi,

22:5 nõnda nagu mulle võivad anda tunnistust ka ülempreester ja kogu vanematekogu, kellelt ma sain ka kirju viimiseks vendadele Damaskusesse; ja ma olin sinna minemas kinni siduma ka neid, kes seal olid, ja Jeruusalemma viima, et neid nuheldaks.

22:6 Aga sündis, kui ma teel olin ja Damaskuse lähedale jõudsin lõunaajal, et äkitselt paistis mu ümber suur valgus taevast!

22:7 Ma kukkusin maha ja kuulsin häält mulle ütlevat: Saul! Saul! Miks sa Mind taga kiusad?

22:8 Mina aga vastasin: kes Sa oled, Issand? Ja Ta ütles mulle: Mina olen Jeesus Naatsaretlane, Keda sa taga kiusad!

22:9 Need aga, kes olid minuga, nägid küll valgust ja kartsid, kuid selle häält, Kes minuga rääkis, nad ei kuulnud!

22:10 Siis ma ütlesin: Issand, mida ma pean tegema? Aga Issand ütles mulle: tõuse üles, mine Damaskusesse ja seal sulle öeldakse kõik, mis sulle on määratud teha.

22:11 Ja kui ma selle heleda valguse pärast ei võinud näha, talutasid mind kättpidi mu kaasasolijad, ja ma jõudsin Damaskusesse.

22:12 Siis keegi Ananias, käsuõpetuselt jumalakartlik mees, kellel oli hea tunnistus kõigi sealsete juutide poolt,

22:13 tuli mu juurde, astus ligi ja ütles mulle: Saul, vend, näe jälle! Ja selsamal tunnil ma nägin jälle ning vaatasin talle otsa.

22:14 Tema aga ütles: meie esiisade Jumal on sind enne valinud tundma Tema tahtmist ja nägema seda Õiget ja kuulma häält Tema suust,

22:15 sest sa pead olema Tema tunnistaja kõigi inimeste ees neis asjus, mida sa oled näinud ja kuulnud.

22:16 Ja mida sa nüüd ootad? Tõuse üles ja lase ennast ristida ja oma patud ära pesta, appi hüüdes Tema nime.

22:17 Kui ma siis jälle tulin Jeruusalemma ja pühakojas palvetasin, sündis minuga, et ma otsekui enesest ära olin

22:18 ja nägin Teda. Ja Tema ütles mulle: tõtta ja mine kohe ära Jeruusalemmast, sellepärast et nad sinu tunnistust Minu kohta vastu ei võta!

22:19 Ja mina ütlesin: Issand, nad teavad seda ise, et ma viisin vangi ja peksin kogudusekodades neid, kes uskusid Sinusse.

22:20 Ja kui Stefanose, Su tunnistaja veri ära valati, siis minagi juures olles kiitsin seda heaks ja hoidsin nende riideid, kes teda tapsid.

22:21 Ja Tema ütles mulle: mine, sest Ma tahan sind läkitada kaugele paganate sekka!”

22:22 Sellest sõnast saadik nad kuulasid teda, ja siis nad tõstsid oma häält ning ütlesid: „Hukka niisugune ära maa pealt, tema ei tohi ellu jääda!”

22:23 Ja kui nad kisendasid ja riideid seljast kiskusid ning tolmu vastu taevast viskasid,

22:24 käskis ülempealik teda viia kindlusesse ning ütles, et teda tuleb üle kuulata ja piitsa abil kätte saada, mis süü pärast nad nõnda tema peale kisendasid.

22:25 Aga kui nad tema olid maha sirutanud, et teda rihmadega peksta, ütles Paulus pealikule, kes seal juures seisis: „Kas teil on luba peksta Rooma kodanikku ja pealegi ilma kohtu otsuseta?”

22:26 Kui pealik seda kuulis, läks ta ja teatas seda ülempealikule ning ütles: „Mis sa nüüd teed? See inimene on ju Rooma kodanik!”

22:27 Siis tuli ülempealik Pauluse juurde ning ütles: „Ütle mulle, kas sa oled Rooma kodanik?” Tema ütles: „Olen küll!”

22:28 Ja ülempealik vastas: „Ma olen suure rahaga nõutanud enesele selle Rooma kodanikuõiguse!” Ent Paulus ütles: „Aga mina olen sellena sündinud!”

22:29 Siis läksid sedamaid tema juurest ära need, kes teda pidid piitsa abil üle kuulama. Ja ülempealik kartis, kui ta teada sai, et ta on Rooma kodanik, ja et ta tema oli kinni sidunud.

22:30 Aga järgmisel päeval, tahtes õieti teada saada, mis asja pärast juudid Paulust süüdistasid, päästis ta tema köidikuist lahti ja käskis ülempreestreid ja kogu nende Suurkohtu kokku tulla, viis Pauluse sinna ja seadis ta nende ette.

23:1 Aga Paulus pööras oma silmad Suurkohtu poole ning ütles: „Mehed, vennad, ma olen täiesti hea südametunnistusega Jumala ees elanud tänase päevani!”

23:2 Aga ülempreester Ananias käskis neid, kes ta lähedal seisid, lüüa temale vastu suud.

23:3 Siis Paulus ütles talle: „Küll Jumal sind lööb, sa lubjatud sein! Sina istud ja mõistad kohut minu üle käsku mööda ja käsid mind lüüa käsu vastu?”

23:4 Lähedal seisjad aga ütlesid: „Kas sa teotad Jumala ülempreestrit?”

23:5 Paulus ütles: „Vennad, ma ei teadnud, et ta on ülempreester, sest on kirjutatud: oma rahva ülemat ära sajata!”

23:6 Kuna aga Paulus teadis, et üks osa neist oli sadusere ja teine varisere, siis ta hüüdis Suurkohtu ees: „Mehed, vennad, ma olen variser ja variseri poeg, lootuse ja surnute ülestõusmise pärast olen ma kohtu ees!”

23:7 Kui ta seda oli rääkinud, tõusis kära variseride ja saduseride vahel ja nende hulk läks lahku.

23:8 Sest saduserid ei ütle ülestõusmist olevat, samuti Ingleid ja vaime; aga variserid tunnustavad mõlemaid.

23:9 Siis tõusis suur karjumine, ja kirjatundjad variseride hulgast tõusid ja vaidlesid kangesti ning ütlesid: „Me ei leia ühtki paha sellest inimesest! Ehk aga on vaim või Ingel temaga rääkinud?”

23:10 Aga kui kära läks suureks, kartis ülempealik, et nad Pauluse lõhki kisuvad, ja käskis sõjaväe alla minna ja ta ära kiskuda nende seast ja viia kindlusesse.

23:11 Aga järgmisel ööl seisis Issand ta juures ning ütles: „Ole julge, Paulus! Sest otsekui sa neid asju Minust oled tunnistanud Jeruusalemmas, nõnda pead sa tunnistama ka Roomas!”

23:12 Kui nüüd valgeks läks, heitsid mõned juudid ühte nõusse ja andsid isekeskis vande, et nad ei söö ega joo, enne kui nad on Pauluse tapnud.

23:13 Ja neid oli rohkem kui nelikümmend, kes nõnda olid heitnud vandeliitu.

23:14 Need läksid ülempreestrite ja vanemate juurde ning ütlesid: „Me oleme needes vandunud mitte midagi suhu võtta, enne kui oleme tapnud Pauluse!

23:15 Pange siis teie nüüd ühes Suurkohtuga ülempealikule ette, et ta homme tema tooks teie ette, otsekui tahaksite teie ta asja paremini üle kuulata; aga meie oleme valmis teda tapma, enne kui ta saab teie ette!”

23:16 Aga Pauluse õepoeg sai kuulda varitsemisnõust ja läks alla ning tuli kindlusesse ja teatas seda Paulusele.

23:17 Siis Paulus kutsus enese juurde ühe pealikuist ja ütles: „Vii see noormees ülempealiku juurde, sest tal on midagi temale öelda!”

23:18 See võttis siis tema ja saatis ta ülempealiku juurde ja ütles: „Vang Paulus kutsus mind enese juurde ja palus noormehe tuua sinu juurde, sest tal on midagi sulle rääkida!”

23:19 Aga ülempealik võttis ta kättpidi ja viis ta kõrvale ning küsis temalt: „Mis sul on mulle teatada?”

23:20 Tema ütles: „Juudid on heitnud ühte nõusse sind paluda, et sa Pauluse homme laseksid viia Suurkohtu ette, otsekui sa mõtleksid paremini üle kuulata tema asja.

23:21 Aga sina ära usu neid, sest rohkem kui nelikümmend meest nende seast varitsevad teda; need on vandunud mitte enne süüa ja juua kui nad tema on tapnud; ja nüüd on nad valmis ning ootavad sinu luba!”

23:22 Siis laskis ülempealik noormehe ära minna ja keelas teda kellelegi rääkimast, et ta seda oli temale teada andnud.

23:23 Ja ta kutsus enese juurde kaks pealikuist ning ütles: „Seadke valmis kakssada sõjameest Kaisareasse minemiseks ja seitsekümmend ratsameest ja kakssada piigimeest kolmandal öötunnil,

23:24 samuti pidage ratsaloomad valmis, et ühe selga panna Paulus ja tema tervelt viia maavalitseja Feeliksi juurde.”

23:25 Ka kirjutas ta kirja nende sõnadega:

23:26 „Klaudius Lüüsias läkitab aulikule maavalitsejale Feeliksile palju tervist!

23:27 Selle mehe olid juudid kinni võtnud ja tahtsid teda tappa; siis tulin mina sõjaväega vahele ja võtsin ta ära nende käest ja sain teada, et ta on Rooma kodanik.

23:28 Ja et ma tahtsin teada saada, mis süü pärast nad ta peale kaebasid, viisin ma ta nende Suurkohtu ette

23:29 ja leidsin, et ta peale kaevati nende käsuõpetusse puutuvate vaidluste pärast; aga ükski kaebus ei olnud niisugune, mis oleks olnud surma või vangistust väärt.

23:30 Aga kui mulle teada anti, et juutidel on kaval nõu selle mehe vastu, saatsin ma tema sedamaid sinu juurde ja käskisin ka kaebajaid sinu ees kõnelda tema vastu!”

23:31 Vastavalt saadud käsule võtsid siis sõjamehed Pauluse ja viisid ta ära läbi öö Antipatrisesse.

23:32 Aga järgmisel päeval lasksid nad ratsamehed temaga edasi minna ja pöördusid ise tagasi kindlusesse.

23:33 Kui need Kaisareasse jõudsid, andsid nad kirja ära maavalitseja kätte ja viisid ka Pauluse tema ette.

23:34 Kui maavalitseja oli kirja lugenud, küsis ta, kust maakonnast see mees on, ja teada saades, et ta on Kiliikiast,

23:35 ütles ta: „Ma tahan sind üle kuulata, kui su kaebajad ka siia jõuavad!” Ja ta käskis teda hoida Heroodese peavahis.

24:1 Aga viie päeva pärast tuli alla ülempreester Ananias mõnede vanematega ja ühe kõnemehe Tertullusega, ja nad tõstsid maavalitseja ees kaebust Pauluse peale.

24:2 Kui Paulus ette kutsuti, algas Tertullus oma kaebekõnet ning ütles:

24:3 „Me oleme sinu kaudu, auline Feeliks, saanud maitsta rahu ja sinu hoolekandel on palju parandusi osaks saanud sellele rahvale. Seda me võtame kõikepidi ja kõigis paigus vastu suure tänuga.

24:4 Aga et ma sind kauemini ei tülitaks, siis palun sind meid oma lahkust mööda lühidalt kuulata.

24:5 Me oleme leidnud selle mehe kahjuliku olevat ja naatsaretlaste usulahu eestvedajana juute mässule kihutavat igal pool kogu maailmas.

24:6 Ta on püüdnud rüvetada isegi pühakoda. Tema me võtsime kinni, et tema üle kohut mõista meie käsuõpetuse järgi.

24:7 Kuid ülempealik Lüüsias tuli ning võttis ta suure vägivallaga meie käest ära

24:8 ja käskis tema süüdistajaid tulla sinu juurde. Sa võid ise teda nüüd üle kuulata ja teada saada kõike, milles me teda süüdistame!”

24:9 Ja juudid ühinesid sellega, tõendades, et see nõnda on.

24:10 Kui siis maavalitseja Paulusele käega märku andis, et ta räägiks, vastas ta: „Et ma sind mitu aastat kui selle rahva kohtunikku tunnen, siis tahan seda julgemini kosta enese eest.

24:11 Nagu sa võid teada saada, ei ole rohkem kui kaksteist päeva sellest, kui ma läksin üles Jeruusalemma Jumalat kummardama.

24:12 Ei nad ole leidnud mind ühegi inimesega kõnelemast ega rahva seas tüli tõstmast, ei pühakojas, ei kogudusekodades ega linnas;

24:13 nad ei või ka tõeks teha seda, milles nad nüüd mind süüdistavad.

24:14 Aga seda ma tunnistan sulle, et ma seda õpetust mööda, mida nad kutsuvad usulahuks, nõnda teenin oma esiisade Jumalat, et ma usun kõike, mis käsuõpetuses ja prohvetite raamatutes on kirjutatud,

24:15 ja et mul on see lootus Jumala peale, mida ka nemad ise ootavad, et tuleb õigete ja ülekohtuste ülestõusmine.

24:16 Ja selles ma püüan alati hoida puhast südametunnistust Jumala ja inimeste ees.

24:17 Aga nüüd ma tulin mitme aasta pärast tooma annetusi oma rahvale ja ohvriande.

24:18 Seda tegemast leidsid mind mõned juudid Aasiamaalt, kui ma pühakojas ennast puhastasin ega andnud põhjust rahvamurruks või käratsemiseks.

24:19 Need peaksid siin sinu ees olema ja kaebama, kui neil midagi oleks mu vastu.

24:20 Või öelgu need siinolijad ise, kas nad on minust leidnud mingisugust süüd, kui ma seisin Suurkohtu ees,

24:21 olgu siis selle ainsa sõna, et ma nende seas seistes hüüdsin: surnute ülestõusmise pärast te mõistate täna kohut minu üle!”

24:22 Aga Feeliks lükkas asja edasi, sest ta teadis väga hästi, kuidas selle õpetusega lugu on, ja ütles: „Kui ülempealik Lüüsias tuleb siia, siis ma uurin teie asja!”

24:23 Ja ta käskis pealikut hoida teda vangis, aga kerge vahi all ja mitte takistada omi temale abiks olemast või tema juurde tulemast.

24:24 Mõne päeva pärast tuli Feeliks ühes oma naise Drusillaga, kes oli juut, ja kutsus Pauluse enese ette ning kuulas ta kõnet usust Kristusesse Jeesusesse.

24:25 Aga kui Paulus kõneles õigusest ja kasinusest ja tulevasest kohtust, ehmus Feeliks ja kostis: „Mine seks puhuks ära; kui mul aega on, kutsun ma sind jälle!”

24:26 Ühtlasi ta ka lootis Pauluselt raha saada, mistõttu ta teda ka sagedasti kutsus enese juurde ja kõneles temaga.

24:27 Aga kui kaks aastat täis sai, tuli Porkius Festus Feeliksi asemele; ja et Feeliks tahtis teha juutidele meelehead, siis jättis ta Pauluse vangi.

25:1 Kui nüüd Festus oli astunud maavalitseja ametisse, läks ta kolme päeva pärast Kaisareast Jeruusalemma.

25:2 Ja ülempreestrid ja juutide peamehed esitasid temale kaebuse Pauluse vastu ning pöördusid tema poole,

25:3 paludes Paulusele seda armu, et ta kutsuks tema Jeruusalemma, sest nad olid nõuks võtnud teda varitseda ja teel ära tappa.

25:4 Aga Festus vastas, et Paulust peetakse kinni Kaisareas ja et ta ise mõtleb peatselt sinna minna.

25:5 „Kes nüüd teie seast”, ütles ta, „on mõjumehed, need tulgu ühes minuga alla, ja kui sellel mehel on süüd, kaevaku nad tema peale!”

25:6 Ja kui ta mitte rohkem kui kaheksa või kümme päeva nende juures oli viibinud, läks ta alla Kaisareasse. Ja järgmisel päeval istus ta kohtujärjele ja käskis Pauluse ette tuua.

25:7 Aga kui ta ette astus, asusid Jeruusalemmast tulnud juudid tema ümber ja tõstsid Pauluse vastu mitu rasket kaebust, mida nad ei suutnud tõeks teha.

25:8 Sest Paulus kaitses ennast, öeldes: „Ei ma ole kuidagi viisi eksinud ei juutide käsu ega pühakoja vastu ega keisri vastu!”

25:9 Aga Festus tahtis juutidele teha meelehead ning vastas Paulusele nõnda: „Kas sa tahad minna Jeruusalemma ja seal minu ees lasta enese üle kohut mõista neis asjus?”

25:10 Paulus ütles: „Ma seisan keisri kohtujärje ees, kus mu üle peab kohut mõistetama; juutidele ei ole ma teinud ühtki ülekohut, nõnda nagu sa väga hästi tead.

25:11 Sest kui ma midagi ülekohut olen teinud ja seda, mis on surma väärt, siis ma ei tõrgu suremast; aga kui selles, milles need mind süüdistavad, ei ole mitte midagi, siis ei või ükski mind nende kätte anda; mina nõuan keisri kohut!”

25:12 Siis kõneles Festus Suurkohtu esindajatega ja vastas: „Keisri kohut oled sa nõudnud, keisri ette sa lähed!”

25:13 Aga mõne päeva pärast tulid kuningas Agrippas ja Berniike Kaisareasse Festust tervitama.

25:14 Ja kui nad seal mitu päeva olid viibinud, jutustas Festus kuningale Pauluse asjast ning ütles: „Feeliks on siia kinni jätnud ühe mehe,

25:15 kelle pärast minu Jeruusalemmas olles ülempreestrid ja juutide vanemad tulid mu ette ja nõudsid tema hukkamõistmist.

25:16 Neile ma vastasin, et roomlastel ei ole kommet inimest anda hukata, enne kui süüalune on saanud olla suu suud vastu süüdistajatega ja leidnud võimaluse ennast kaitsta kaebuse vastu.

25:17 Kui nad nüüd siia kokku tulid, siis ma viivitamata istusin järgmisel päeval kohtujärjele ja käskisin mehe ette tuua.

25:18 Aga kui kaebajad seisid ta ümber, ei suutnud nad leida ühtki kurja süüd, mida ma ootasin,

25:19 vaid neil oli mõningaid vaidlusi temaga nende omist usuküsimustest ja kellegi surnud Jeesuse pärast, Keda Paulus ütles elavat.

25:20 Kui ma siis nõutu olin, kuidas seda asja lahendada, küsisin temalt, kas ta ei tahaks minna Jeruusalemma ja seal lasta enese üle kohut mõista neis asjus.

25:21 Aga kui Paulus nõudis, et teda niikaua kinni peetaks, kuni keisri majesteet teeb otsuse, siis ma käskisin teda kinni pidada seni, kui ma võin tema saata keisri juurde.”

25:22 Siis ütles Agrippas Festusele: „Mina isegi tahaksin kuulda seda inimest!” Ja tema ütles: „Homme sa saad teda kuulda!”

25:23 Kui nüüd Agrippas ja Berniike järgmisel päeval suure toredusega tulid ja kohtukotta läksid ühes ülempealikute ja meestega, kes linnas olid kõige ülemad, siis Festuse sõna peale toodi Paulus ette.

25:24 Ja Festus ütles: „Kuningas Agrippas ja kõik mehed, kes olete meiega! Te näete siin seda, kelle pärast kogu juutide hulk Jeruusalemmas ja siin on mulle peale käinud kisendades, et ta ei peaks enam ellu jääma.

25:25 Aga kui ma aru sain, et ta pole teinud midagi, mis on surma väärt, ja tema ka ise nõudis majesteedi kohut, tegin ma otsuseks saata tema sinna.

25:26 Midagi kindlat mul ei ole temast oma isandale kirjutada. Sellepärast ma olen lasknud tema tuua teie ette ja kõigepealt sinu ette, kuningas Agrippas, et mul pärast ülekuulamist oleks midagi kirjutada.

25:27 Sest minule näib mõttetuna lähetada vangi, ilma et tema vastu tõstetud süüdistust teada antaks!”

26:1 Aga Agrippas ütles Paulusele: „Sul on luba enese eest rääkida!” Siis Paulus sirutas oma käe ja kostis enese eest nõnda:

26:2 „Ma arvan enesele õnneks, kuningas Agrippas, et ma täna sinu ees saan kosta kõigi nende kaebuste pärast, mis juudid tõstavad minu vastu,

26:3 seda enam, et sa tunned kõiki juutide kombeid ja vaidlusküsimusi. Sellepärast ma palun sind mind kannatlikult kuulata.

26:4 Minu elukorda mu noorest east alates, kuidas see mul algusest on olnud oma rahva seas Jeruusalemmas, teavad kõik juudid,

26:5 sest nad tunnevad mind algusest peale, kui nad aga tahavad seda tunnistada, et mina kui variser olen elanud meie jumalateenistuse kõige rangemate kommete järgi.

26:6 Ja nüüd ma seisan kohtu ees lootuse pärast selle tõotuse peale, mille Jumal on andnud meie esiisadele

26:7 ja mille täitumist meie kaksteist suguharu ööd ja päevad alati Jumalat teenides loodavad näha. Selle lootuse pärast, kuningas, tõstavad juudid kaebust minu peale!

26:8 Mis? Kas teil peetakse uskumatuks asjaks, et Jumal surnuid üles äratab?

26:9 Ka mina ise olin arvamisel, et ma pean kõikepidi vastu panema Jeesuse Naatsaretlase nimele,

26:10 mida ma ka tegin Jeruusalemmas. Ma panin palju pühi inimesi vangi, kui ma ülemailt preestreilt olin saanud selleks loa. Ja kui need tapeti, andsin mina oma hääle selle poolt.

26:11 Ja ma nuhtlesin neid sageli kõigis kogudusekodades ja sundisin neid pilkama Jumalat ning olin päris hull nende vastu neid taga kiusates ka välismaa linnadeni.

26:12 Ja kui ma ka neis asjus läksin Damaskusesse ülempreestrite volituse ja loaga,

26:13 siis ma nägin, kuningas, keskpäevaajal tee peal valgust, mis oli heledam kui päike ja paistis taevast minu ja nende ümber, kes ühes minuga teel olid.

26:14 Aga kui me kõik maha kukkusime, kuulsin ma üht häält mulle heebrea keeli ütlevat: Saul! Saul! Miks sa Mind taga kiusad? Sulle läheb raskeks astla vastu takka üles lüüa!

26:15 Mina aga ütlesin: kes Sa oled, Issand? Issand ütles: Mina olen Jeesus, Keda sa taga kiusad!

26:16 Tõuse siis nüüd üles ja seisa oma jalgel, sest Ma olen sulle ilmunud selleks, et Ma sind seaksin Oma sulaseks ja selle tunnistajaks, kuidas Ma veel sulle ilmun ning

26:17 päästan sind su rahva ja paganate käest, kelle juurde Ma sind nüüd läkitan

26:18 avama nende silmi, et nad pimedusest pöörduksid valguse poole ja saatana võimuse alt Jumala poole ning saaksid pattude andeksandmist ja osa nende seas, kes on pühitsetud usu läbi Minusse!

26:19 Sellepärast, kuningas Agrippas, ei olnud ma kuulmatu taevase nägemuse vastu,

26:20 vaid jutlustasin esiti neile, kes elavad Damaskuses, ja siis neile, kes elavad Jeruusalemmas ja kogu Judeamaal, ja paganaile, et nad meelt parandaksid ja pöörduksid Jumala poole ning teeksid õigeid meeleparanduse tegusid.

26:21 Selle asja pärast on juudid mind kinni võtnud pühakojas ja on püüdnud mind tappa.

26:22 Aga et ma tänapäevani olen Jumalalt abi saanud, siis ma seisan veel siin ja tunnistan nii väikestele kui suurtele ega ütle muud midagi kui seda, mis prohvetid ja Mooses on rääkinud tulevasist asjust,

26:23 et Kristus pidi kannatama ja esimesena surnuist üles tõusma ning kuulutama valgust niihästi juutidele kui paganaile!”

26:24 Aga kui ta nõnda enese eest kostis, ütles Festus suure häälega: „Paulus, sa jampsid! Suur kirjatarkus paneb sind jampsima!”

26:25 Aga Paulus ütles: „Auline Festus, ma ei jampsi mitte, vaid ma räägin tõelisi ja mõistlikke sõnu!

26:26 Sest kuningas teab neid asju küll ja temale mina räägin ka julgesti, sest ma ei arva midagi temale teadmata olevat neist asjust; ei ole ju need nurgas sündinud.

26:27 Kas sina, kuningas Agrippas, usud prohveteid? Ma tean, et sa usud!”

26:28 Aga Agrippas ütles Paulusele: „Ei puudu palju, sa meelitad mind, et ma saaksin kristlaseks!”

26:29 Aga Paulus ütles: „Ma sooviksin küll Jumalalt, olgu piskus või paljus, et mitte ainult sina, vaid ka kõik, kes mind täna kuulete, saaksite niisuguseiks nagu mina olen, aga ilma nende köidikuteta!”

26:30 Siis tõusid üles kuningas ja maavalitseja ja Berniike ning need, kes nendega istusid,

26:31 ja läksid kõrvale ning rääkisid isekeskis ja ütlesid: „See inimene ei tee midagi, mis oleks surma ja köidikute väärt!”

26:32 Siis Agrippas ütles Festusele: „Selle inimese oleks võinud lahti lasta, kui ta mitte ei oleks nõudnud keisri kohut!”

27:1 Kui oli otsustatud, et me laevaga sõidame Itaaliasse, anti Paulus ja mõned teised vangid ühe pealiku hoolde, nimega Juulius, kes oli üks keiserliku väesalga ülemaid.

27:2 Ja me astusime Adramüti laeva, mille tee pidi minema Aasiamaa kohtade kaudu, ja purjetasime edasi. Meiega oli ka Aristarhos, makedoonlane Tessaloonikast.

27:3 Ja teisel päeval me saabusime Siidonisse. Ja Juulius kohtles Paulust lahkesti ning lubas teda minna oma sõprade juurde, et need hoolitseksid tema eest.

27:4 Ja kui me sealt olime läinud merele, purjetasime Küprose varju, sest tuuled olid vastu,

27:5 ja kui olime purjetanud läbi Kiliikia ja Pamfüülia- äärse mere, saabusime Mürrasse Lüükiamaal.

27:6 Seal leidis pealik Aleksandria laeva, mis läks Itaaliasse, ja pani meid sellesse.

27:7 Aga kui me mitu päeva olime vähehaaval edasi purjetanud ja vaevaga saanud Kniidose kohale, ei lasknud tuul meid randa ja me purjetasime Kreeta varju Salmoone juures

27:8 ja saime ainult vaevaga sealt mööda ning jõudsime ühte paika, mida nimetatakse Heaks Sadamaks ja mille lähedal oli Lasaia linn.

27:9 Aga kui palju aega oli kulunud ja laevasõit juba läks kardetavaks ja ka paastuaeg oli möödunud, hoiatas Paulus neid

27:10 ning ütles: „Mehed, ma näen, et laevasõit ähvardab tuua raskusi ja suurt hädaohtu mitte ainult koormale ja laevale, vaid ka meie elule!”

27:11 Aga pealik usaldas rohkem tüürimeest ja laevajuhti kui seda, mis Paulus ütles.

27:12 Ja et sinna sadamasse ei olnud hea üle talve jääda, siis oli suurema hulga nõu sealt ära minna ja kui võimalik, jõuda Foiniksisse, ühte Kreeta sadamasse vastu edela- ja loodetuult, ja sinna ületalve jääda.

27:13 Aga kui lõunatuul hakkas puhuma ja nad arvasid oma nõu võivat täide viia, tõmbasid nad ankru üles ja liikusid edasi Kreeta ranna läheduses.

27:14 Ent varsti pärast seda tõusis saare poolt marutuul, mida hüütakse kirdemaruks.

27:15 Kui laev kisti sellega kaasa ega saanud tuulele vastu panna, andsime endid tuule ajada.

27:16 Sattudes siis ühe väikese saare varju, mida hüütakse Klaudaks, suutsime hädavaevalt toime saada paadiga.

27:17 Kui see oli üles tõmmatud, tarvitati veel teisi abinõusid ja laev seoti ümbert kinni. Ja et kardeti sattuda Sürti liivale, võeti purjed maha ja lasti ennast edasi ajada.

27:18 Aga kui rajuilm meid väga vintsutas, heitsid nad teisel päeval muist koormat välja.

27:19 Ja kolmandal päeval viskasid nad oma käega laeva riistad välja.

27:20 Aga kui mitu päeva ei paistnud ei päikest ega tähti ja maru läks väga kangeks, lõppes viimaks kõik lootus veel pääseda.

27:21 Kui nad siis kaua olid olnud söömata, astus Paulus nende keskele ja ütles: „Mehed, te oleksite pidanud kuulama minu nõu ja Kreetast mitte ära tulema, siis te oleksite vältinud selle häda ja kahju.

27:22 Nüüd ma manitsen teid olla julged, sest ükski hing teie seast ei hukku, vaid üksnes laev.

27:23 Sest sel ööl seisis minu juures selle Jumala Ingel, Kelle Oma ma olen ja Keda ma ka teenin,

27:24 ning ütles: ära karda Paulus, sa pead saama keisri ette, ja vaata, Jumal on sulle kinkinud need kõik, kes on ühes sinuga laeval!

27:25 Sellepärast, mehed, olge julges meeles, sest ma usun Jumalat, et nõnda sünnib, nagu mulle on öeldud!

27:26 Aga me peame ajama ühele saarele.”

27:27 Kui juba jõudis kätte neljateistkümnes öö, kui meid Aadria merel aeti sinna ja tänna, siis arvasid laevamehed kesköö ajal endid ühele maale lähenevat.

27:28 Ja kui nad loodi vette heitsid, leidsid nad kakskümmend sülda vett. Ja kui nad pisut edasi olid jõudnud ja jälle loodi heitsid, leidsid nad viisteist sülda vett.

27:29 Siis nad kartsid sattuda karile ja heitsid laeva tagumisest otsast välja neli ankrut ja jäid ootama päevavalgust.

27:30 Aga kui laevamehed püüdsid laevast põgeneda ja paati merre lasksid, nagu tahaksid nad laeva ninast ankrut sisse lasta,

27:31 ütles Paulus pealikule ja sõjameestele: „Kui need ei jää laeva, siis te ei pääse eluga!”

27:32 Siis raiusid sõjamehed paadi köied katki ja lasksid selle merre kukkuda.

27:33 Aga seni kui valgeks läks, manitses Paulus neid kõiki leiba võtta ja ütles: „Täna on neljateistkümnes päev, kui te ootate ja olete söömata ega ole midagi suhu võtnud.

27:34 Sellepärast ma manitsen teid leiba võtta, sest see on tarvilik teie pääsemiseks; ei tohi ju ühelgi teie seast juuksekarvgi peast kaotsi minna!”

27:35 Kui ta seda oli öelnud, võttis ta leiva, tänas Jumalat nende kõikide nähes, murdis ja hakkas sööma.

27:36 Siis nende kõikide meel läks heaks ja nad võtsid ka leiba.

27:37 Aga neid kõiki oli laeval kakssada seitsekümmend kuus hinge.

27:38 Ja kui nad olid leiba võtnud, kergendasid nad veel laeva, heites vilja merre.

27:39 Kui valgeks läks, siis nad ei tundnud, mis maa see oli, aga nad nägid üht lahte, millel oli sobiv rand. Sinna nad otsustasid, kui võimalik, laeva ajada.

27:40 Nad raiusid ankrud katki ja lasksid need merre vajuda; siis nad päästsid tüüri köied lahti ja seadsid väikese purje tuule järele ning suunasid sõidu ranna poole.

27:41 Ent nad sattusid neemele ja ajasid laeva sinna; laeva nina tungis sinna sisse ja jäi liikumata seisma, aga pära katkes kangete lainete käes.

27:42 Ent sõjameestel oli nõu vangid ära tappa, et ükski neist ujudes ei pääseks põgenema.

27:43 Kuid pealik, tahtes Paulust päästa, keelas neid seda nõu täitmast ja käskis neid, kes oskasid ujuda, esimestena hüpata vette ja väljuda maale,

27:44 aga teisi ta käskis püüda randa jõuda laudadel ja muist laevatükkidel. Ja sel kombel pääsesid kõik tervelt maale.

28:1 Kui olime pääsenud, saime teada, et saart hüütakse Meliteks.

28:2 Aga umbkeelsed osutasid meile suurt lahkust; nad tegid tule maha ja võtsid meid kõiki selle äärde vihmasaju ja külma pärast.

28:3 Aga kui Paulus sületäie hagu kokku riisus ja tulle pani, tuli kuumuse tõttu välja rästik ja hakkas tema käest kinni!

28:4 Kui umbkeelsed nägid seda looma tema käe küljes rippuvat, ütlesid nad isekeskis: „Vist on see mees inimesetapja, et õiguse jumalanna teda ei lase elada, ehk ta küll on pääsenud merest!”

28:5 Aga tema raputas eluka tulle ega tundnud mingit viga.

28:6 Nad ootasid küll, et ta üles paistetab või äkitselt surnuna maha langeb. Aga kui nad olid kaua oodanud ja nägid, et talle ei sündinud mingit viga, mõtlesid nad teisiti ja ütlesid tema jumala olevat.

28:7 Aga selle paiga läheduses oli saare tähtsamal mehel, nimega Puublius, mõis. Tema võttis meid vastu ja pidas meid kolm päeva lahkesti külalistena.

28:8 Ja sündis, kui Puubliuse isa oli haige maas palavikus ja kõhutõves, et Paulus läks tema juurde, palvetas ja pani oma käed ta peale ning tegi tema terveks.

28:9 Kui see oli sündinud, tulid ka teised haiged saarelt ligi ja said terveks.

28:10 Ja nemad austasid meid mitmel viisil, ja kui me hakkasime ära minema, andsid nad teekonna jaoks, mis vaja oli.

28:11 Aga kolme kuu pärast me läksime sealt minema Aleksandria laevaga, mis oli ületalve olnud sellel saarel ja mille tunnuseks oli Dioskuuride märk.

28:12 Me maabusime Sürakuusas ja olime seal kolm päeva paigal.

28:13 Sealt me sõitsime edasi ja jõudsime Reegioni, ja kui ühe päeva pärast tõusis lõunatuul, saabusime teisel päeval Puteolisse.

28:14 Sealt me leidsime vendi, ja nende kutsel jäime seitsmeks päevaks nende juurde. Siis me läksime Rooma linna.

28:15 Ja kui sealsed vennad meist kuulda said, tulid nad meile vastu Appiuse turuni ja Trestabernani. Neid nähes tänas Paulus Jumalat ja sai julgust.

28:16 Aga kui saabusime Rooma, anti Paulusele luba jääda omaette elama ühes sõduriga, kes teda valvas.

28:17 Aga kolme päeva pärast Paulus kutsus kokku juutide peamehed. Kui need kokku tulid, ütles ta neile: „Mehed, vennad, mina pole teinud midagi meie rahva ja esiisade kommete vastu, ja ometi ma olen Jeruusalemmast vangina antud üle roomlaste kätte;

28:18 ja kui need mind olid üle kuulanud, tahtsid nad mind vabaks lasta, sest minul ei olnud ühtki surmasüüd.

28:19 Aga kui juudid selle vastu rääkisid, siis ma pidin häda pärast nõudma keisri kohut, aga mitte, nagu oleks mul midagi kaebamist oma rahva peale.

28:20 Selle asja pärast ma teid nüüd kutsusin enese juurde, et teid näha ja teiega rääkida; sest Iisraeli lootuse pärast ma olen kinni selles ahelas!”

28:21 Aga nemad ütlesid talle: „Me ei ole saanud ühtki kirja Juudamaalt sinu kohta; ei ole ka tulnud siia ühtki venda, kes sinust oleks teatanud ehk rääkinud midagi paha.

28:22 Ent meie soovime siiski kuulda sinult, mida sa mõtled; sest sellest väärusust on meil teada, et selle vastu igas paigas räägitakse!”

28:23 Ja nad määrasid temale päeva ja siis tuli tema juurde majasse veel rohkem inimesi. Neile ta seletas asja ja tunnistas Jumala Riiki ning meelitas hommikust õhtuni neid uskuma Moosese käsuõpetusest ja prohvetitest seda, mis Jeesusest on kirjutatud.

28:24 Siis ühed veendusid tema sõnus, teised aga ei uskunud mitte.

28:25 Aga kui nad isekeskis ei olnud üksmeelsed, läksid nad ära, kui Paulus oli öelnud selle sõna: „Püha Vaim on hästi rääkinud prohvet Jesaja kaudu teie esiisadele

28:26 ja on öelnud: mine selle rahva juurde ja ütle: kuuldes te kuulete ega mõista, ja nähes te näete ega taipa!

28:27 Sest selle rahva süda on tuimaks läinud ja nad kuulevad raskesti oma kõrvadega ja sulevad oma silmad, et nad silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks ja südamega ei mõistaks ega pöörduks, et Mina neid parandaksin!

28:28 Siis olgu teile teada, et see Jumala pääste on läkitatud paganaile ja nemad võtavad seda kuulda!”

28:29 Ja kui ta seda oli öelnud, läksid juudid minema ja neil oli isekeskis palju vaidlemist.

28:30 Aga Paulus jäi kaheks terveks aastaks oma üürielamusse ja võttis vastu kõiki, kes tulid tema juurde,

28:31 ja kuulutas Jumala Riiki ning õpetas Issandast Jeesusest Kristusest kõige julgusega ilma takistamata.